Püha Siberi Anastasia
Timofei vestlused oma naabri, Anastasiaga.
Timofei vestlused oma naabri, Anastasiaga, kes elab Pühas Siberis, suure Obi jõe ja Surguti asula lähikonnas. Dmidri ja Timofei on need kaks jahimeest, kes elavad metsas, eemal külast, üks kilomeetri ja teine paar. Anastasiale, kes elab veel palju sügavamal metsas, on nad lähimad naabrid. Timofei, mõistes Anastasia erilisust, asus vestlusi ja nendega seotud mõttekäike meelde tuletama ja üles tähendama.
Sisukord
- [Timofei eessõna](#timofei_eesona
- Meie — hundid
- Sureva jumala läkitus
Timofei eessõna
Olen Anastasia naaber Timofei Pühas Siberis. Püüan tuua teieni sisukamad mõttevahetused, mis leidsid aset aastatel 1989 kuni 2011.
Ma olen tavaline Siberi jahimees, korilane, mitte elukutseline kirjanik, palun andestage mulle mu konarlik kirjutamislaad vestluste esitamisel. Mullegi meeldib lugeda ja olen tuttav huvitavate kirjanduslike stiilidega. Nii olen eriti nukker, et mu ainuke kirjutamise kogemus pärineb kaugest kooliajast, kui pidasin aasta jooksul päevikut, kuhu märkisin ilmamuutusi ja huvitavamaid päevasündmusi. Siis tüdisin. Selleks ajaks olin kuulnud Anastasiast, aga me veel ei suhelnud.
Sarnaselt esivanematele peab Anastasia ennast looduse kui elukeskkonna osaks, mitte kellekski eraldiseisvaks. Saatus kinkis talle tänapäeval haruldase võimaluse, jääda puutumata riiklikust haridusprogrammist. Vanavanemad õpetasid teda ja nii tunneb ta praktilisel määral koolitarkust, isegi inglise keelt.
Külas ainukesena loeb ta ajakirju National Geographic ja New Scientist, milled Vladimir Megre talle tellis, tänulikuna ideede ja raamatu materjali eest. Megre oleks veel ka metsasügavusse sooja ja elektri tootmiseks maasoojuspumba paigaldanud, kuid Anastasia keeldus, sest tema veendumuse kohaselt asub Püha Siberi all tõeline «unenägude riik», nagu tiibetlased Shambala kohta ütlevad. Nii piirdus Anastasia ainult ajakirjadega, mis tuuakse iga kuu lähima küla postkontorisse.
Ma pole veel lugenud Megre Anastasiat, kuid olen sellest palju kuulnud. Seda raamatut koostades loodan, et siin korduv lugejat liiga ära ei tüüta ja midagi uutki pakuvad.
Meie — hundid
hundid - väeloomad - püha siber
Dmidri oli toonud Anastasiale õnnetu hilissügisese hundikutsika. See oli põhjuseks, miks A veel ei maganud ja oli oma majakeses. «Varsti saan ta hundikarja hoolde jätta. Hundis on palju feminiinset, tugeva siseeluga loom», lausus A potis sulavaid jääkamakaid segades ja jätkas:«Jumal lõi hundi just imikuid ja väikelapsi kaitsma, see on tema püha ülesanne. Öösiti Taeva ja Kuu poole hüüdes palvetab ta oma inimeste lausumata palveid.»
Hunt on ju murdja loom, vahel päris julm, mõtlesin endamisi ja A jätkas justkui aimates neid mõtteid:«Iga inimene peaks elu jooksul kellegi tapma, just inimese, selline on Kaini pärand. Kain pidi selles meistriks saama, kuid Jumalad soovisid oma rahvale teistsugust tulevikku ja lõid hundi…» Jää oli kokku sulanud ning A lisas kolinal potti uusi kamakaid. Veepritsmete sahin jäljendas saamatult nurgas magava hundipoja täiuslikke hingetõmbeid.
Läbi tuulehoogude võis terane kõrv aimata kauget lumesaha mürinat. Täna oli roolis Nikolai, Anastasia onupoeg. «No täna ta siit läbi ei jõua», mainis A ja silitas kutsikat. «Inimene on õrn, Kaini raske pärand oleks ta hävitanud», kordas ta, «hunt on inimese keha ja hinge osa, nagu väeloomad kõik.»
Maailm toimib inimhinge kaudu ning väeloomadesse on varjatud saladused kurjade ja rumalate eest. Siber on püha ja ligipääsmatu, sest siia luuakse Uus Maa. «Maa, kus inimene on jälle terve, seal pole vaja väeloomi, ja pole hunte…», nukrutses A ja käsi sirutas jälle poolärkvele virgunud kutsikat silitama. Jäävesi tõusis keema ja aurupahvak kergitas potikaant, oli aeg toimetama asuda. A viskas tedrepea kutsikale närida, varsti järgnesid soolikad. «Ma ei keeda linde, keetmine rikub nende kerguse ja korrapära.»
Mõtlesin endamisi, miks küll taimetoitlased ennast teistest paremaks peavad. Kaldun arvama, et maailma ringluses pole vahet, kes keda sööb, sest meel on alati üks. A nõustus ning lisas veel, et teisele oma liha pakkumine on suurim armastuse tegu, mis maapeal keegi teha saab: «Keegi ei taha surra, kuid kõik tahavad teisele söögiks olla.» ja ootamatu teemavahetusena hakkas ta taas rääkima pühast Siberist.
«Tiibetlaste unenägude linnriik oma põhiosas asub siin selle metsa all.» ― ma siis ei mõistnud, miks ta seda ütles. Nüüdseks on selge, et Siberi kliima hakkab soojenema. Kümne aasta pärast on siin Uus Maa, ehk jõuan minagi selle ära oodata, on mul lootus. Milline määratu tarkus on varjuda siia. Kas tõesti on A inglite printsess? Arvan siiski, et pigem inimene, aga mitte tavaline lihtsurelik.
Lõunalauda koristav Anstasia pöördus minu suunas, kui seadsin kasukat selga: «Kas tuled homme ka?» «Ei, homme olen mina saha roolis», vastasin tänades veelkord lõuna eest ning lahkusin metsa püüniseid kontrollima.
Sureva jumala läkitus
Sellel talvel ma rohkem nii sügavale metsa ei jõudnud, kui Anastasia elas. Oli juba kevad, kui tema majakese ukseni jõudsin. Sildike kirjaga «Magan» tundus uskumatu, sest karud olid ammu liikvel. Võtsin suuna tema lemmikpuuni.
Lähemale jõudes hakkas kostuma imelikku pobinat. See oli tõesti imelik. A istus oksal ja pidas monoloogi, jäljendades hädist vanameest. See kõlas umbes nii: «Head inimesed, Mina olen teie jumal. Kaua viibisin eemal ja ei uskunudki, et veel teid näha saan! Nüüd viimasel paarisajal aastal olen teid lähemalt jälgissnud. Mind kummastas teie religioonide võitlus patuga. Kes küll teile seda õpetas?», nüüd järgnes mõttepaus.
Pärast pausi alustas A sama monoloogi uue variatsiooniga ja paistis, et surev jumal tegi talle palju nalja. Vahel kordas Anastasia ainult oma lemmikfraase: «Mu head Maa inimesed, Mina olengi teie jumal… mina ei sallivat pattu… kes küll teile sedasi õpetas», hingepõhjani rusutud häälel. Harjutamisse tekkis äkki vaikus ja ma olin rõõmus, et päris tema all ei seisnud.
Pärast hoovihma A jätkas veel mõnda aega. «…Ma olen vana ja jõuetu nüüd, mu lapsed. Aitab uutest maailmadest. Nüüd on teie kord.» ja «Palju aega on möödunud, kui Maalt lahkusin, siis olite ainult minu nägu. Nüüd ei saa enam kuidagi vahet teha, kõik karvad on kadunud. Te pole saavutanud täiuslikkust valitsemises ja… sõdimises… aga ühel heal päeval…»
Ja kuidas saabus jumal inimesena maailma? «Leidub inimesi, tihtipeale just lapsi, kes puhuti mäletavad selgelt oma eelmise kehastuse eredaid sündmusi. Ja ega minugi mälestus kerge ei ole… maailm oli enne ilus paik, aga inimesed ei tulnud nii hästi välja. Taevas on seepärast palju nurinat olnud…»
Mõtlesin, kas anda endast märku, kuid otsustasin vaikselt taanduda, enne kui naer peale tuleb. Läksin eemalejäetud varustuse juurde ja asusin telki üles seadma. Lootsin, et A mind ise leiab.
Paari tunni möödudes ilmuski A mu laagriplatsile ja seletas:
«Jumal vallutab maailmu, mitte ei loo…»
«Kuidas need siis tekivad?»
«Inimese jaoks pole see kuigi oluline!»
«Aga…»
«Jumal, keegi rändab läbi kosmose ja külvab planeetidele elu rakke. Kui ta vaevub mõne miljardi aasta pärast tagasi tulema, kohtab ta inimest. Kui rändavad inimesed jätavad väikse kogukonna planeetidele, siis paarisajatuhande tuhande aasta pärast saaks kohata väljaarenenud ühiskonda ja tehnoloogiat.»
«Kuidas Sa tead?»
«Ma liigutan maailma enda ümber, nõnda näengi teisi asju.»
«Pöörad maailma selle asemel, et ise vahemaid läbida?»
«Jah!»
«Kuidas Sa jaksad?»
«See on jumala nipp, tegelikult kergem kui ise liikuda.»