DHAMMAPADA


Paarid
Hoolivus
Meel
Lill
Rumal
Tark
Väärikas
Tuhat
Pahe
Karistus
Vanadus
Ise
Maailm
Kirgastunu
Õnn
Meeldiv
Viha
Kõnts
Seadmuse järgija
Tee
Mitmesugust
Põrgu
Elevant
Janu
Bhikshu
Braahman

Selle teksti on paali keelest tõlkinud Linnart Mäll. Avaldatud "Loomingu Raamatukogus" Nr. 24, 1977. Lisaks võib tutvuda kolme inglisekeelse tõlkega Buddhist Depot saidilt ja maha laadida inglisekeelse tõlke  zip faili.


I PAARID

  1. Seadmuste eel käib meel, seadmuste juht on meel, meel on seadmused loonud.
    Kui kõneleja või tegija meel on määrdunud,
    siis veereb ta kannul kannatus nagu vanker härja kannul.
  2. Seadmuste eel käib meel, seadmuste juht on meel, meel on seadmused loonud.
    Kui kõneleja või tegija meel on puhas,
    siis käib õnn ta kõrval nagu vari.
  3. "Ta solvas mind, ta tegi mulle liiga, ta on minust üle, ta riisus mu paljaks."
    Kes nõnda mõtleb, selle vihkamine ei vaibu.
  4. "Ta solvas mind, ta tegi mulle liiga, ta on minust üle, ta riisus mu paljaks."
    Kes nõnda ei mõtle, selle vihkaminevaibub.
  5. Sest siin maailmas ei vaibu vihkamine kunagi vihkamise läbi,
    vaid hoopis vihkamise puudumise läbi.
    See on igavene Seadmus.
  6. Paljud justkui ei teaks, et surm kõnnib pidevalt meie kõrval.
    Kes seda teavad,
    lõpetavad kohe oma tülid.
  7. Kes otsib naudinguid, kelle tunded on ohjeldamata,
    kes ei söö mõõdukalt ning on laisk ja tarmutu,
    selle purustab Mara nagu torm kõdunenud puu.
  8. Kes ei otsi naudinguid, kelle tunded on ohjeldatud,
    kes sööb mõõdukalt ning on täis usku ja tarmukust,
    seda ei suuda Mara hävitada, nagu torm ei saa jagu vägevast kaljumäest.
  9. Kes pole kõntsast vaba, kuigi kannab kollast rüüd,
    ning kelles pole tõde ega mõõdukust,
    see ei vääri kollast rüüd.
  10. Kes on aga kõntsast vabanenud ja käitub kõlblalt,
    kelles on tõde ja mõõdukus,
    see väärib kollast rüüd.
  11. Kes peavad ebaolulist oluliseks ja olulist ebaoluliseks,
    need väärlootuste hellitajad ei jõua kunagi olulise juurde.
  12. Kes aga peavad olulist oluliseks ja ebaolulist ebaoluliseks,
    need õigesti püüdlejad jõuavad olulise juurde.
  13. Nagu vihmavesi valgub katkise katusega majja,
    nõnda valguvad kired arendamata meelde.
  14. Nagu vihmavesi ei valgu terve katusega majja,
    nõnda ei valgu kired arendatud meelde.
  15. Siinilmas tunneb ta meelehärmi ja sealilmas tunneb ta meelehärmi.
    Kõikjal tunneb meeleharmi see, kes on halba teinud.
    Ta tunneb meelehärmi, ta on ängis, sest näeb oma halva teo vilja.
  16. Siinilmas on ta õnnelik ja sealilmas on ta õnnelik.
    Kõikjal on õnnelik see, kes on head teinud.
    Ta on õnnelik, suur õnn on ta sees, sest ta näeb oma hea teo vilja.
  17. Siinilmas ta piinleb ja sealilmas ta piinleb.
    Kõikjal piinleb see, kes on halba teinud.  Ta mõtleb: "Ma olen teinud halba", ja piinleb.
    Kui ta läheb halba teed, on ta piin veel suurem.
  18. Siinilmas tunneb ta rõõmu ja sealilmas tunneb ta rõõmu.
    Kõikjal tunneb rõõmu see, kes on head teinud. Ta mõtleb: "Ma olen teinud head", ja tunneb rõõmu.
    Kui ta läheb head teed, on ta rõõm veel suurem.
  19. Kui inimene korrutab raamatutõdesid, aga ei käi nende järgi,
    siis on ta kui hooletu karjane, kes loendab võõraste loomi.
    Erakuelu ei ole tema osa.
  20. Kui inimene ei korruta raamatutödesid, elab aga Seadmuse kohaselt,
    on lahti saanud kirest, vihkamisest ja teadmatusest,
    on jõudnud tõelise mõistmise ja meeleselguseni
    ning ei klammerdu ei selle ega teise ilma külge,
    siis on erakuelu tema pärisosa.

II HOOLIVUS

  1. Hoolivus on tee surematusse. Hoolimatus on tee surma.
    Hoolivad ei sure. Hoolimatud on nagu surnud.
  2. Seda hästi teades on targad hoolivad. Hoolivus valmistab neile rõõmu.
    Õilsate tee vaimustab neid.
  3. Need süvenenud, kindlameelselt püüdlevad targad jõuavad ülimasse nirvaanasse,
    kus pole mingeid kütkeid.
  4. Hooliva, tarmuka, tähelepaneliku, puhtahingelise,
    ennastohjeldava Seadmusejärgija maine kasvab pidevalt.
  5. Tarmukuse, hoolivuse, eneseohjeldamise ja mõõdukusega
    rajagu tark endale saar, mida tulvavesi ei uputa!
  6. Rumalad oma nõmeduses annavad end hoolimatuse võimusesse.
    Tark aga hoiab hoolivust nagu kallimat vara.
  7. Ärge andke end hoolimatuse võimusesse, ärge alluge himudele ja kirgedele!
    Suure õnne leiab vaid hooliv ja süvenenud inimene.
  8. Kui tark on hoolivuse abil hoolimatuse eemale kihutanud, siis tõuseb ta mõistmise tippu,
    kust vaatab rumalate peale nagu rõõmus kurbade või nagu mäelseisja orusviibijate peale.
  9. Hoolimatute seas hooliv, uimaste seas ärgas tark on nagu kiire ratsu,
    kes jätab vaevatud kronu kaugele maha.
  10. Hoolivus tegi Maghavati jumalate juhiks.
    Hoolivust ülistatakse alati, hoolimatust aga taunitakse.
  11. Hoolivusest rõõmu tundev, hoolimatust kartev bhiksu läheb edasi nagu tuli,
    põletades eest kõik tõkked, nii suured kui väikesed.
  12. Hoolivusest rõõmu tundev, hoolimatust kartev bhiksu ei lange enam tagasi.
    Ta on nirvaana lähedale jõudnud.

III  MEEL

  1. Raskesti jälgitavat ja raskesti pidurdatavat, uitlevat ja võbelevat meelt
    suunab tark kindlat joont pidi nagu ambur noolt.
  2. Nii kui oma märjast kodust kuivale heidetud kala
    viskleb see meel, püüdes pääseda Mara mõju alt.
  3. Pole kerge allutada uitlevat meelt, mis läheb sinna, kuhu heaks arvab.
    Meele ohjeldamine on hüve. Ohjeldatud meel toob õnne.
  4. Raskelt tabatav, erakordselt õhuline on meel, mis läheb sinna, kuhu heaks arvab.
    Tark valvaku oma meelt. Valvatud meel toob õnne.
  5. Mara kammitsaist pääsevad need,
    kes valitsevad kaugustesse püüdlevat, üksihulkuvat, kehatut, varjatud meelt.
  6. Ülima mõistmiseni ei jõua see,
    kelle meel on püsimatu,
    kes ei tunne õiget Seadmust
    ja kelle püüdlused on hägused.
  7. Hirmuta on ärgas see,
    kelle meel ei ihka lõbu,
    kelle mõtted pole muserdatud,
    kes on loobunud nii voorusest kui pahest.
  8. Pidades oma keha vaid õrnaks savipotiks ning tehes oma meele kantsiks,
    rünnaku ta mõistmise relvaga Marat,
    kaitsku kättevõidetut ning ärgu puhaku!
  9. Tõesti,
    peagi lamab see keha maas
    mahajäetuna, teadvusetuna ja kasutuna
    kui puunott.
  10. Mida ka ei teeks vaenlane vaenlasele või vihamees vihamehele,
    valesti suunatud meel teeb palju rohkem halba.
  11. Mida ka ei teeks ema ja isa või mõni teine sugulane,
    õigesti suunatud meel teeb palju rohkem head.

IV  LILL

  1. Kes küll suudab võita selle maailma ja Jama maailma kõigi tema jumalatega?
    Kes küll suudab kokku põimida head õpetava Seadmuseraja nagu lillepärja?
  2. Õppija suudab võita selle maailma ja Jama maailma kõigi tema jumalatega.
    Õppija suudab kokku põimida head õpetava Seadmuseraja nagu lillepärja.
  3. Pidagu ta seda keha vahutaoliseks,
    mõistku selle terendavat seadmust,
    murdku katki Mara lillenooled,
    mingu surmajumalale nähtamatuna!
  4. Lilli koguva meelelise inimese viib surm ära
    nagu tulvavesi magava küla.
  5. Lilli koguv meeleline, rahuldamatute himudega inimene
    langeb surma meelevalda.
  6. Nagu mesilane joob lillelt nektarit värvi ja lõhna kahjustamata ning lendab seejärel ära,
    nõnda mingu ka tark läbi külade.
  7. Ei maksa vaadata teiste puudusi ega tehtut või tegemata jäetut,
    vaid hoopis omaenda tehtut või tegemata jäetut.
    Nagu ilusa lille kaunivärvilised, kuid lõhnata õied
    on viljatud selle kaunid kõned,
    kes neid ei järgi.
  8. Nagu ilusa lille kaunivärvilised ja lõhnavad õied
    on viljakandvad selle kaunid kõned,
    kes neid järgib.
  9. Nagu lillekimbust saab punuda palju pärgi,
    nõnda suudab ilma sündinud surelik palju head teha.
  10. Lillelõhn ei kandu vastutuult,
    samuti sandlipuu, tagara ja jasmiini lõhn.
    Üllaste lõhn aga kandub vastutuult.
    Ülla inimese mõju ulatub kõikjale.
  11. Sandlipuu või tagara, lootose või jasmiini lõhna
    ületabvooruslike tegude lõhn.
  12. Nõrk on tagara ja sandlipuu lõhn.
    Vooruslike tegude lõhn ulatub isegi jumalate ilma.
  13. Mara ei leia vooruslike ja hoolivate,
    ülima mõistmise läbi vabastatute teed.
  14. -59 Nagu suure tee äärde heidetud pühkmehunnikul võib õitsele puhkeda hästilõhnav meeltrõõmustav lootos,
    nõnda kiirgab pimedate ja keskpäraste pühkmeolendite seas Täiuslikult Kirgastunu kõikemõistev õpilane.

V  RUMAL

  1. Öö on pikk virgele,
    penikoorem on pikk väsinule,
    sansaara on pikk rumalale,
    kes ei tunne õiget Seadmust.
  2. Kui rändur ei leia endast paremat või endaga võrdset,
    siis jäägu ta kindlalt üksikränduriks,
    sest rumalaga ei saa olla sõprust.
  3. "Mul on pojad, mul on varandus," mõtleb rumal ja tunneb hirmu.
    Tõeliselt pole ta ise enda oma.
    Kas siis pojad? Kas siis varandus?
  4. Oma rumalust taipav rumal ongi juba tark.
    End targaks pidav rumal aga väärib tõepoolest rumala nime.
  5. Kui rumal targaga ka kogu elu koos on,
    ei tunne ta Seadmust rohkem kui lusikas supi maitset.
  6. Kui taiplik targaga vaid hetke koos on,
    siiski saab ta Seadmusest kiiresti aru nagu keel supi maitsest.
  7. Rumalad ja nõmedad käituvad iseendiga nagu vaenlastega,
    tehes halbu tegusid, mis kannavad kibedaid vilju.
  8. See, mille tegemist kahetsetakse ja mille vilju võetakse vastu pisarsilmil,
    pole hästi tehtud.
  9. See, mille tegemist ei kahetseta ja mille vilju võetakse vastu naerusilmil,
    on hästi tehtud.
  10. "Mesi," arvab rumal, kuni halb tegu pole küpsenud.
    Kui aga halb tegu on küpsenud, siis tabavad rumalat kannatused.
  11. Söögu rumal ka kuude kaupa kusarohu teravikuga,
    siiski pole ta väärt isegi kuueteistkümnendikku osa Seadmuse tundjast.
  12. Nagu piim ei lähe kohe hapuks, nii ka halvad teod ei kanna kohe vilja,
    vaid käivad rumalaga koos kui tuha all hõõguvad sädemed.
  13. Teadmised toovad rumala käes ainult hukatust.
    Nad hävitavad tema headki kavatsused, puistates talle pähe kaost.
  14. Rumal ihkab näida paremana, kui ta on,
    ta soovib tähtsat kohta bhiksude seas, võimu kloostrites ja austusavaldusi rahva poolt.
  15. "Mina tegin seda! Teadku seda nii erakud kui ilmalikud! Sõltugu nad minust kõiges!"
    Selline on rumala taotlus, tema soovid ja uhkus aga aina kasvavad.
  16. Sest üks vahend annab rikkusi, teine aga viib nirvaanasse.
    Seda mõistnud, tundku bhiksu, Kirgastunu õpilane, rõõmu mitte välisest aust, vaid eraklusest.

VI  TARK

  1. Kui näed tarka, kes leiab sinus vigu nagu aardeotsija varandusi ja laidab sind nende pärast,
    siis järgi teda!
    Teda järgides läheb kõik paremaks, mitte halvemaks.
  2. Las ta manitseb, las ta noomib, las ta hoiab sind eemal vääritust.
    Ta on ju armas üllale ja vastik alatule.
  3. Ära seltsi paheliste sõpradega, ära ühine tühiste inimestega!
    Seltsi heade sõpradega, ühine ülimate inimestega!
  4. Seadmust maitsnu elab õnnelikult ja puhta meelega.
    Tark tunneb alati rõõmu õilsate kuulutatud Seadmusest.
  5. Kanaliehitajad juhivad vett, vibukütid suunavad noolt, puusepad painutavad puud,
    targad ohjeldavad ennast.
  6. Nagu vägev kalju ei kõigu tormi käes,
    nii ei kõigula tarku ei kiitused ega laitused.
  7. Nagu sügav järv on puhas ja läbipaistev,
    nii on puhtad Seadmust kuulnud targad.
  8. Üllaste inimeste tee ei sõltu tingimusist.
    Üllad ei lobise isegi siis, kui vaevlevad soovide käes.
    Riivaku neid õnn või õnnetus, targad ei näita seda välja.
  9. Ei iseenda ega teiste pärast maksa ihata poega, vara ega kuningriiki.
    Ei maksa ihata edu vääritute vahendite abil.
    Ole vooruslik, mõistlik ja väärikas.
  10. Vähesed inimesed jõuavad vastaskaldale.
    Enamik sibab niisama ringi siinpoolsel kaldal.
  11. Need aga, kes järgivad õigesti õpetatud Seadmust,
    jõuavad vastaskaldale, kuigi surma küüsist on raske pääseda.
  12. -88 Loobugu tark pimeduseteest ja mingu mööda valguseteed!
    Astugu ta kodunt kodutusse, otsigu rahu üksinduses, kui rõõmutu see ka ei paistaks!
    Heitku tark kõrvale himud, ärgu pidagu midagi omaks ja puhastagu meel plekkidest!
  13. Juba siin elus jõuavad nirvaanasse need,
    kes äratavad endas meelekirgastumise alged,
    kes millestki sõltumata tunnevad loobumisest rõõmu,
    kes on hävitanud meelemürgid ja kes üleni kiirgavad.

VII  VÄÄRIKAS

  1. Kes on teekonna lõpetanud ja kõigest vabanenud,
    kelles pole kurbust, kes on ära heitnud kõik kammitsad,
    see ei vaevle kirepalavikus.
  2. Mõtlikud eemalduvad, kodus ei ole neil rõõmu.
    Nagu luiged jätavad oma järved, nii lahkuvad targad kodudest.
  3. Nad ei kogu midagi, nad oskavad õigesti süüa, nende eluasemeks on vabadus,
    sest nad on taibanud tühjust ja nimetamatust.
    Nende teed on raske mõista nagu taevas lendavate lindudegi oma.
  4. Ta on meelemürgid hävitanud, ta ei muretse toidu pärast, tema eluasemeks on vabadus,
    sest ta on taibanud tühjust ja nimetamatust.
    Tema teed on raske mõista nagu taevas lendavate lindudegi oma.
  5. Tema tunded on rahulikud nagu ratsaniku taltsutatud täkud.
    Ta on lahti upsakusest ja vaba meelemürkidest.
    Teda kadestavad isegi jumalad.
  6. Selline vooruslik inimene on kindel kui maa, kindel kui vägev sammas.
    Ta on puhas kui mudata järv.
    Tema jaoks pole enam sansaarat.
  7. Tema meel on rahunenud, tema kõne on rahunenud ja tema  teod on rahunenud.
    Vabanenu ja rahunenu mõistab tõeliselt.
  8. Ülim inimene pole kergeusklik,
    ta tunneb tehtamatut, ta on kammitsad läbi lõiganud,
    ta ei allu enam juhustele,
    ta on kõigist ootustest loobunud.
  9. Kus ka ei elaks väärikad, kas külas või metsas, orus või mäel,
    kõik kohad meeldivad neile.
  10. Metsad on meeldivad.
    Kus tavalised inimesed ei tunne rõõmu, seal rõõmustavad kiretud,
    sest nad ei otsi himudele rahuldust.

VIII  TUHAT

  1. Kasututest sõnadest koosnevast tuhandest kõnest on parem üks kasulik sõna,
    mida kuuldes rahuned.
  2. Kasututest sõnadest koosnevast tuhandest värsist on parem üks värss,
    mida kuuldes rahuned.
  3. Kasututest sõnadest koosneva saja värsi ettelugemisest on parem üks Seadmust esitav värss,
    mida kuuldes rahuned.
  4. Kui üks võitis sõjaväljal tuhat korda tuhat inimest, teine aga võitis üksnes iseenda,
    siis just see teine sai suurema võidu.
  5. -105 Tõesti, parem on võit enda üle kui teiste üle.
    Ei jumal, gandharva, Mara ega Brahma
    saa endohjeldanud ja pidevalt end jälgiva inimese võitu kaotuseks muuta.
  6. Kui üks saja aasta vältel igal kuul toob tuhat ohvrit,
    teine aga kas või viivuks austab täiuse poole püüdlejat,
    siis see austusavaldus on saja aasta pikkusest ohvritoomisest parem.
  7. Kui üks saja aasta jooksul valvab metsas ohvrituld,
    teine aga kas või viivuks austab täiuse poole püüdlejat,
    siis see austusavaldus on saja aasta pikkusest obvritule valvamisest parem.
  8. Millest ka vooruste otsija aasta jooksul ei loobuks armuandide ja ohvritoomiste näol,
    ei ole see neljandikkugi münti väärt.
    Kaugelt parem on õiglase austamine.
  9. Kes on alati aupaklik ja austab vanemaid,
    selle neli seadmust -
    eluiga, ilu, õnn ja jõud-
    kasvavad.
  10. Saja aasta pikkusest pahelisest ja süvenemata elust on parem
    üks päev vooruslikkust ja süvenemist.
  11. Saja aasta pikkusest rumalast ja kõlvatust elust on parem
    üks päev tarmukust ja kindlameelsust.
  12. Saja aasta pikkusest laisast ja lodevast elust on parem
    üks päev tarmukust ja otsustavust.
  13. Saja aasta pikkusest elust, mille vältel ei mõisteta, et kõigel on algus ja lõpp,
    on parem üks päev, mille jooksul mõistetakse, et kõigel on algus ja lõpp.
  14. Saja aasta pikkusest elust, mille vältel ei nähta surematuse teed,
    on parem üks päev, mille jooksul nähakse surematuse teed.
  15. Saja aasta pikkusest elust, mille vältel ei nähta ülimat Seadmust,
    on parem üks päev, mille jooksul nähakse ülimat Seadmust.

IX  PAHE

  1. Rutta head tegema, hülga paheline meel.
    Pahet naudib see, kes ei kiirusta head tegema.
  2. Kui inimene tegigi halba, siis ärgu ta tehku seda ikka ja jälle,
    ärgu rajagu sellele oma kavatsusi.
    Pahede kuhjumine toob kannatust.
  3. Kui inimene tegigi head, siis tehku ta seda ikka ja jälle
    ning rajagu sellele oma kavatsused.
    Hea kuhjumine toob õnne.
  4. Ka paheline saab õnne tunda, kuni pahed pole küpsenud.
    Aga kui pahed on küpsenud, siis tunneb paheline pahet.
  5. Ka vooruslik saab pahet tunda, kuni voorused pole küpsenud.
    Kui aga voorused on küpsenud, siis tunneb vooruslik õnne.
  6. Ära mõtle hoolimatult pahest: "Ei täitu ma sellest."
    Kann täitub ka siis, kui sinna tilgakaupa vett juurde lisada.
    Rumal täitub pahedega isegi siis, kui neid lisandub vaid vähehaaval.
  7. Ära mõtle hoolimatult voorusest: "Ei täitu ma sellest."
    Kann täitub ka siis, kui sinna tilgakaupa vett juurde lisada.
    Tark täitub voorustega isegi siis, kui neid lisandub vaid vähehaaval.
  8. Vältige pahet nagu elujanulised väldivad mürki
    või nagu väikese saatjaskonnaga rikka karavani omanik väldib ohtlikke teid.
  9. Kui kätt pole vigastatud, saab mürki ka pihus kanda.
    Mürk ei tee tervele käele midagi.
    Ei ole pahet pahetule.
  10. Kes solvab head, pahedeta ja puhast inimest,
    sellise rumala juurde naaseb pahe nagu vastutuult heidetud tolm.
  11. Mõned sünnivad uuesti üsast,
    pahelised satuvad põrgusse, head taevasse,
    meelemürkidest vabad aga lähevad nirvaanasse.
  12. Ei taevas ega keset suurt merd,
    ei mäekuristikus ega kusagil mujal maa peal ole paika,
    kus inimene leiaks pääsu oma paheliste tegude viljadest.
  13. Ei taevas ega keset suurt merd,
    ei mäekuristikus ega kusagil mujal maa peal ole paika,
    kus elavat ei tabaks surm.

X  KARISTUS

  1. Kõik värisevad karistuse ees, kõik kardavad surma.
    Aseta end teise asemele ning ära tapa ja ära põhjusta tapmist.
  2. Kõik värisevad karistuse ees, kõigile on elu armas.
    Aseta end teise asemele ning ära tapa ja ära põhjusta tapmist.
  3. Kes iseendale önne otsides karistab õnne himustavaid olendeid,
    see ei leia hiljem õnne.
  4. Kes iseendale õnne otsides ei karista õnne himustavaid olendeid,
    see leiab hiljem õnne.
  5. Ära räägi kellegagi jämedalt, sest teised vastavad sulle samaga.
    Vihased sõnad põhjustavad ju kannatusi ning sind võib tabada karistus.
  6. Kui jäid vait nagu mõrane gong,
    siis oled nirvaanas, sest sinus pole enam viha.
  7. Nagu karjus ajab kepiga lehmi karjamaale,
    nõnda ajavad vanadus ja surm olendite elusid taga.
  8. Rumal ei taipa, et teeb halba.
    Nõme vaevleb oma tegude tõttu, justkui põletaks teda tuli.
  9. Kes karistab süütuid ja veatuid, see jõuab peagi ühe seisundini kümnest:
  10. -140 teda vöib tabada äge valu,
    õnnetus, kehavigastus, raske haigus, meelekaotus,
    radzha põlu alla sattumine, ränk süüdistus, sugulaste kaotamine,
    varanduse hävimine, maja mahapõlemine.
    Kui keha hävineb, siis satub rumal põrgusse.
  11. Ei alasti kõndimine ega sassis juuksed,
    ei keha pori, tolmu või roojaga määrimine, ei paastumine,
    ei paljal maal magamine ega kükitamine tee puhtaks inimest,
    kes pole üle saanud kahtlustest.
  12. Olgu ta isegi üleni ehitud,
    ent kui ta elab tasakaalukalt, rahulikult, mõõdukalt ja kasinalt,
    kui ta ei karista olendeid,
    siis on ta braahman, siis on ta erak, siis on ta bhiksu.
  13. Kas on ilmas inimest,
    kes, kuigi end mõõdukusega ohjeldanud,
    saaks vältida laitust nagu puhastverd ratsu piitsa?
  14. Olge innukad ja erksad nagu kergelt piitsaga riivatud puhastverd ratsud.
    Kannatustest päästavad teid, juurdlejad,
    usk, voorus, tarmukus, keskendatus, Seadmuse uurimine, täiuslik teadmine ja täiuslik eluviis.
  15. Kanaliehitajad juhivad vett,
    vibukütid suunavad noolt,
    puusepad painutavad puud,
    vooruslikud ohjeldaved iseennast.

XI  VANADUS

  1. Miks nüüd naer? Miks rõõm, kui ümberringi on kõik tulest haaratud?
    Miks ei otsi te valgust, kes te pimedusega löödud olete?
  2. Heida pilk sellele ehitud kujule, tükkidest koosnevale, haigele haavu täis kehale,
    mille sees on nii palju püsimatuid, kindlusetuid kavatsusi.
  3. Kulunud on see häviv keha, kus pesitsevad haigused.
    See kõdunev keha laguneb, sest elu lõpp on surm.
  4. Nagu sügisel laiali puistatud kõrvitsad lebavad maas need pleekinud luud.
    Mis rõõm on neid vaadata?
  5. See linn on tehtud kontidest ning krohvitud liha ja verega.
    Temas on peidus vanadus ja surm, kõrkus ja silmakirjalikkus.
  6. Isegi radzhade vankrid kuluvad. Niisamuti liiguvad kehad vanadusele vastu.
    Üllaste Seadmus aga ei vanane, sest üllad õpetavad seda väärilistele.
  7. Väheõppinud inimesed vananevad nagu härjad.
    Liha kasvab, tarkus aga ei kasva.
  8. Ma olen palju sünde sansaaras ringi hulkunud,
    otsides ja mitte leides selle maja ehitajat.
    Piinarikas on ikka ja jälle sündida.
  9. Majaehitaja, ma olen su ära tundnud! Enam sa ei ehita maja.
    Kõik talad on pooleks murtud, katusehari on kildudeks tambitud.
    Mu meel, mis on õppinud kokkupandut harutama, on janud välja juurinud.
  10. Kes pole kasinalt elanud ega noorest peale väärtusi kogunud,
    need hukkuvad nagu vanad haigrud kalatühjas tiigis.
  11. Kes pole kasinalt elanud ega noorest peale väärtusi kogunud,
    need lamavad nagu murtud nooled,
    ohates taga möödanikku

XII  ISE

  1. Kui pead end kalliks, siis valva enda järele hästi.
    Tark peaks ühe valvekorra ärkvel olema.
  2. Esmalt viigu ta iseend vastavasse seisundisse, siis õpetagu teisi.
    Tark ei väärata.
  3. Käitugu ta ise nii, nagu õpetab teisi.
    Kes ennast ohjeldab, ainult see suudab tõeliselt teisi ohjeldada.
    Tõesti raske on ennast ohjeldada.
  4. Sest ise peame olema endi isandad, kes muu ikka saab see olla?
    Iseenda ohjeldamisega leiate isanda, keda pole kerge leida.
  5. Sa oled ise halba teinud, ise halba tekitanud, ise halba põhjustanud.
    Rumala see tükeldab nagu teemant tavalise kalliskivi.
  6. Läbinisti paheline käitub iseendaga nii, nagu ainult vaenlane võiks talle soovida.
    Ta on kui maaluvaväät, mis lämmatab saalapuu.
  7. Kerge on endale halba ja kasutut teha.
    Ülimalt raske on aga iseendale head ja kasulikku teha.
  8. Rumal, keda ta pahelised arusaamad on pannud põlgama õige Seadmuse kohaselt elavate väärikate õpetust,
    kannab vilju, mis nagu katthaka viljadki hävitavad tema enda.
  9. Inimene ise teeb halba, inimene ise määrib end ära.
    Inimene ise väldib halba, inimene ise puhastab end.
    Puhtus ja räpasus kuuluvad iseendale.
    Keegi ei saa teist puhtaks teha.
  10. Ei tohiks loobuda omaenda eesmärgist teiste eesmärgi nimel, ükskõik kui suur too ka poleks.
    Mõista oma sihti ja järgi seda kindlalt!

XIII  MAAILM

  1. Ära järgi madalat seadmust!
    Ära ole hoolimatu!
    Ära järgi valelikke vaateid!
    Ära suurenda maailma kannatusi!
  2. Tõuse! Ära ole hoolimatu!
    Järgi hea juurde viivat Seadmust!
    Seadmuse järgija elab õnnelikult siin maaiimas ja ka teises.
  3. Järgi hea juurde viivat Seadmust, ära järgi halva juurde viivat seadmust!
    Seadmuse järgija elab õnnelikult siin maailmas ja ka teises.
  4. Vaata maailma nii, nagu vaatad mulli, nagu vaatad terendust,
    ning surmaisand ei näe sind!
  5. Minge ja vaadake seda kireva radzhatõlla sarnast maailma!
    Teadmameestel pole midagi teha seal, kus rabelevad rumalad.
  6. Kes varem oli kergemeelne ja hiljem tõsine,
    see valgustab seda maailma nagu pilvist vabanenud kuu.
  7. Kes lunastab minevikus tehtud halva heade tegudega,
    see valgustab seda maailma nagu pilvist vabanenud kuu.
  8. Tõesti pime on see maailm, vaid väheste pilk on selge.
    Vaid vähesed tõusevad taevasse nagu püünisest vabanenud linnud.
  9. Luiged liiguvad päikese teed, imeväega saab lennata läbi õhu.
    Targad lahkuvad maailmast, võitnud Mara ja ta sõjaväed.
  10. Kes on jätnud ainsa Seadmuse,
    kes räägib valet ja on loobunud sealpoolsest maailmast,
    sellelt võib oodata kõiksugust halba.
  11. Tõesti ei lähe ihnsad jumalate maailma.
    Tõesti ei ülista rumalad heldust.
    Tark aga tunneb heldusest rõõmu ja seetõttu saab rõõmsaks sealpoolses maailmas.
  12. Voolusesse astumise vili on parem
    kui võim kogu maailma üle, kui taevasseminek, kui võim kõigi ilmade üle.

XIV  KIRGASTUNU

  1. Mis teel leida küll teetut, kõikjalviibivat Kirgastunut,
    kelle võit pole kaotuseks pööratav
    ja kelle võitu enam miski ei ohusta?
  2. Mis teel leida küll teetut, kõikjalviibivat Kirgastunut,
    keda ei ähvarda enam hukutavad januvõrgud?
  3. Isegi jumalad kadestavad süvenenud tarku,
    oma mõtteid valitsevaid täiuslikult kirgastunuid,
    kes tunnevad vabanemisrahust rõõmu.
  4. Pole kerge inimesena sündida,
    pole kerge surelikuna elada,
    pole kerge juhtuda õiget Seadmust kuulma,
    pole kerge kirgastunuks saada.
  5. Halbade tegude vältimine, hea tegemine, meele selitamine -
    see on kirgastunute õpetus.
  6. Kirgastunud väidavad, et
    ülim nirvaana ja ülim askees on kannatlikkus ja sallivus.
    Ei ole erak see, kes teistele kahju teeb;
    ei ole askeet see, kes teisi solvab.
  7. Leebus,
    vägivaldsusetus,
    Pratimoksha järgimine,
    mõõdukus söömises,
    eraklus,
    kõrgete mõtete poole püüdlemine -
    see on kirgastunute õpetus.
  8. Isegi kullasadu ei too himudele rahu.
    Tark aga teab, et himud ei too rõõmu, vaid valu.
  9. Ta ei saa mõnu isegi taevastest naudingutest.
    Täiuslikult Kirgastunu õpilane leiab rahu üksnes pärast janude hävitamist.
  10. Hirmust piinatud inimesed otsivad varjupaika kõikjal -
    mägedes, metsades, hiites, puude ja haudade juures.
  11. Kuid ka need varjupajgad pole ohutud, kuid ka need varjupaigad pole ülimad.
    Kes seesugustesse varjupaikadesse läheb, see ei vabane kõigist kannatustest.
  12. Kes aga on leidnud varjupaiga Kirgastunus,
    Seadmuses ja
    Koguduses,
    see mõistab õigesti nelja õilsat tõde:
  13. kannatust,
    kannatuse põhjust,
    kannatusest vabanemist ning
    kannatusest vabanemisele viivat õilsat kaheksaosalist teed.
  14. See varjupaik on ohutu, see varjupaik on ülim.
    Kes sellesse varjupaika läheb, see vabaneb kõigist kannatusist.
  15. Raske on leida õilsat inimest, mitte kõikjal ei sünni õilsaid.
    Kus aga niisugune tark sünnib, seal elav hõim on õnnelik.
  16. Kirgastunute ilmumine toob õnne,
    õige Seadmuse õpetamine toob õnne,
    kooskõlaline kogudus toob õnne,
    üksmeelsete askees toob õnne.
  17. -196 Kes austab austusväärseid, kõik takistused ületanud, kurbusest ja murest lahkunud kirgastunuid
    ja nende õpilasi, vabanenuid ja kartmatuid,
    selle vooruste hulka on võimatu mõõta -
    on nad siis nii- või naasugused.

XV  ÕNN

  1. Me elame tõesti õnnelikult,
    kes me vihkamiseta oleme vihkajate seas.
    Vihkavate inimeste seas me viibime
    ja meis pole vihkamist.
  2. Me elame tõesti õnnelikult,
    kes me haigusteta oleme haigete seas.
    Haigete inimeste seas me viibime
    ja meis pole haigusi.
  3. Me elame tõesti õnnelikult,
    kes me rabelemiseta oleme rabelejate seas.
    Rabelevate inimeste seas me viibime
    ja meis pole rabelemist.
  4. Me elame tõesti õnnelikult, kuigi meil ei ole midagi.
    Me saame söönuks rõõmust nagu hiilgavad jumalad.
  5. Võit tekitab vihkamist, võidetu ju kannatab.
    Õnnes viibib rahumeelne, kes on loobunud nii võidust kui kaotusest.
  6. Pole olemas kirega võrdset tuld,
    pole olemas vihkamisega võrdset pahet,
    pole olemas inimese koostisosadega võrdset viletsust,
    pole olemas rahuga võrdset õnne.
  7. Halvim haigus on nälg.
    Halvim kannatus on meeleolud.
    Kes seda tõeliselt mõistab,
    sellele on nirvaana ülim õnn.
  8. Ülim saavutus on tervis,
    ülim rikkus on rahulolu,
    parim sugulane on usaldus,
    ülim õnn on nirvaana.
  9. Seadmuserõõmumahla jooja,
    joonud üksinduse- ja meelerahumahla,
    vabaneb ängistusest ja pahedest.
  10. Meeldiv on näha õilsaid, õnn on nende seas viibida.
    Kui ei nähta rumalaid, siis ollakse alati õnnelik.
  11. Sest rumalate seas elamine põhjustab kauakestvat nukrust.
    Rumalatega nagu ka vaenlastega kohtumine toob kannatust.
    Targaga nagu ka sugulastega kohtumine toob rõõmu.
  12. Seepärast järgi seda,
    kes on tark, mõistev, õilis, haritud, paljukogenud;
    järgi sellist üllast inimest
    nagu kuu järgib tähtede teed.

XVI  MEELDIV

  1. Kes seob end sellega, millega pole vaja siduda,
    ja ei seo end sellega, millega on vaja siduda,
    kes on unustanud sihi ja otsib vaid meeldivat,
    see tunneb kadedust sihi poole püüdlejate vastu.
  2. Ära kiindu meeldivasse ja hoopiski ära kiindu vastumeelsesse.
    Näha vastumeelset ja mitte näha meeldivat valmistab piina.
  3. Seepärast ära tee endale midagi meeldivaks.
    Meeldivat kaotada on ju valus.
    Ei ole kütkeid sellel,
    kes on üle nii meeldivast kui vastumeelsest.
  4. Meeldiv sünnitab muret, meeldiv sünnitab hirmu.
    Kes on meeldivast vabanenud, sellel pole muret,
    kust siis hirm?
  5. Kiindumus sünnitab muret, kiindumus sünnitab hirmu.
    Kes on kiindumusest vabanenud, sellel pole muret,
    kust siis hirm?
  6. Nauding sünnitab muret, nauding sünnitab hirmu.
    Kes on naudingust vabanenud, sellel pole muret,
    kust siis hirm?
  7. Himu sünnitab muret, himu sünnitab hirmu.
    Kes on himust vabanenud, sellel pole muret,
    kust siis hirm?
  8. Janu sünnitab muret, janu sünnitab hirmu.
    Kes on janust vabnnenud, sellel pole muret,
    kust siis hirm?
  9. Kelle kõlblus ja mõistmisvõime on täiuslikud,
    kes tunneb Seadmust ja räägib tõtt,
    kes teeb seda, mida peab tegema,
    see on inimestele armas.
  10. Kellel on tärganud igatsus öeldamatu järele,
    kelle meel on selge ja himudest vaba,
    seda nimetatakse vastuvoolu minejaks.
  11. Kaugelt koju saabunud, kaua eemalviibinud inimest
    tervitavad sugulased, sõbrad ja lähedased,
    ning tunnevad temast rõõmu.
  12. Samuti kui sugulased tervitavad tagasipöördunud armsat,
    nõnda tervitavad voorused sellest ilmast teise jõudnuid.

XVII  VIHA

  1. Jätke viha, heitke eemale kõrkus, raputage lahti kõik kütked!
    Ealeski ei lange kannatustesse see,
    kes ei sõltu nimest ja vormist.
  2. Kes suudab tärganud viha nagu perutavat hobust tagasi hoida,
    ainult seda nimetan ma vankrijuhiks.
    Muud on vaid ohjahoidjad.
  3. Vihkamine on võidetav vihkamise puudumisega,
    kurjus on võidetav headusega.
    Ahnus on võidetav heldusega,
    valelikkus tõega.
  4. Räägi tõtt ja ära vihastu.
    Kui sinult midagi palutakse, siis anna.
    Kes täidavad neid kolme tingimust,
    need lähevad jumalale juurde.
  5. Vägivaldsuseta, oma keha ohjeldavad targad lähevad hävimatusse.
    Kui nad on sinna jõudnud, ei kannata nad enam.
  6. Kes pidevalt ärksad on,
    nii öösel kui päeval õpivad ja nirvaana poole püüdlevad,
    neist valguvad meelemürgid välja.
  7. Nõnda oli see vanasti, oh Atula, ja nõnda on see praegu:
    laidetakse vaikselt istujat,
    laidetakse valjuhäälelist
    ja laidetakse mõõdukalt rääkijat.
    Maailmas pole midagi, mida ei saaks laita.
  8. Pole olnud, ei ole ega tule inimest,
    kes vääriks ainult laitust või ainult kiitust.
  9. Targad kiidavad neid,
    kelles nad päev päeva kõrval näevad veatut käitumist,
    arukust, ülimat mõistmist ja täiuslikku kõlbelisust.
  10. Kes julgeks laita seda, kes on kui Dzhambu jõe kullast vermitud münt?
    Teda ülistavad isegi jumalad, teda ülistab isegi Brahma.
  11. Jälgi oma keha ärritusi, talitse oma keha!
    Heida kõrvale keha halvad teod, tee keha abil head!
  12. Jälgi oma kõne ärritusi, talitse oma kõnet!
    Heida kõrvale kõne halvad teod, tee kõne abil head!
  13. Jälgi oma meele ärritusi, talitse oma meelt!
    Heida kõrvale meele halvad teod, tee meele abil head!
  14. Targad talitsevad oma keha, targad talitsevad oma kõnet, targad talitsevad oma meelt.
    Tõepoolest, nad talitsevad neid hästi!

XVIII  KÕNTS

  1. Sa oled nüüd kui koltunud leht, Jama saadikud on su kõrval.
    Surm on su silme ees, teemoona pole sul aga kaasa võtta.
  2. Ehita endale saar, püüdle tarmukalt ja ole arukas.
    Kõntsast puhtana ja veatuna võid sa siseneda taevalikule õilsate maale.
  3. Su päevad on lõpule jõudnud, sa oled tulnud Jama ette,
    sul pole aga puhkepaika ja ka teemoona pole sul kaasa võtta.
  4. Ehita endale saar; püüdle tarmukalt ja ole arukas.
    Kõntsast puhtana ja veatuna
    pole sul vaja enam siseneda sündi ega vananemisse.
  5. Tark peaks endalt nagu kullasepp hõbedalt
    kõntsa maha pesema järk-järgult,
    vähehaaval, aga pidevalt.
  6. Nagu rooste sööb ära raua, kuigi ta sai tekkida ainult tänu rauale,
    nõnda ka tema enda teod toovad õnnetust sellele, kes ei täida juhiseid.
  7. Pühi tekste määritakse kordamata jätmisega,
    maju määritakse korrastamata jätmisega,
    laiskus määrib ilu,
    ärgas määrib end hoolimatusega.
  8. Naine määrib end halva eluviisiga,
    ohverdaja määrib end ihnsusega.
    Nii seda kui teist maailma määrivad pahelised seadmused.
  9. Kõige rohkem aga määrib teadmatus:
    see on kõntsade kõnts.
    Kui te sellest vabanete, bhikshud,
    siis olete kõntsast täiesti vabad.
  10. Kerge on elada häbitul, kaarnana jultunul, jõhkral, ülbel ja upsakal.
    Kerge on elada kõntsasel.
  11. Raske on aga elada tagasihoidlikul, alati puhtust otsival, tarmukal, mõistval ja mahedal.
    Raske on elada puhtal.
  12. -247 Kes tapab ja räägib valet,
    kes võtab seda, mida talle pole antud,
    kes läheb võõra naise juurde,
    kes armastab joovastavaid jooke -
    see tõesti lõikab läbi oma juured siinilmas.
  13. Tea seda, inimene, et pahelised seadmused hakkavad kergesti vohama.
    Ärgu aplus ja rikutus sind kauaks kannatustesse paisaku!
  14. Inimesed annavad nii palju, kui suvatsevad ja nagu heaks arvavad.
    Kes teiste toitu ja jooki kadestab,
    see ei suuda süveneda ei päeval ega öösel.
  15. Kes on aga endas kadeduse hävitanud ja koos juurtega välja kiskunud,
    see suudab süveneda nii päeval kui öösel.
  16. Pole olemas kirega võrdset tuld,
    pole olemas vihkamisega võrdset palavikku,
    pole olemas meelesegadusega võrdset võrku,
    pole olemas ihaga võrdset jõge.
  17. Hõlbus on näha teiste vigu, enda omi aga oh kui raske.
    Teiste vead puistatakse laiali nagu aganad,
    omi aga varjatakse, nagu valemängija varjab ebaõnnestunud heiteid.
  18. Kes teiste vigu alati tähele paneb ja on pidevait ärritatud,
    selle meel aiva mürgistub.
    Ta on kaugel mürkide kadumisest.
  19. Taevas pole teed,
    väljaspool meid pole erakut.
    Inimesi rõõmustavad pettekujutlused,
    tathagatad on pettekujutlustest lahti.
  20. Taevas pole teed,
    väljaspool meid pole erakut.
    Meeleolud pole igavesed.
    Kirgastunud ei allu muutuvusele.

XIX  SEADMUSE JÄRGIJA

  1. -257Mitte see pole Seadmuse järgija, kes kiirustades sihile püüab jõuda.
    Seadmuse järgijaks, targaks, Seadmuse kaitsjaks nimetatakse seda,
    kes uurib nii kasulikku kui kasutut,
    kes rahulikult ja Seadmusele vastavalt suunab teisi.
  2. Mitte seepärast pole ta tark, et palju räägib.
    Targaks kutsutakse seda, kelles on rahu ja pole vaenu ega kartust.
  3. Mitte seepärast pole ta Seadmuse tundja, et palju räägib.
    Seadmuse tundja on see, kes ihu ja hingega on andunud Seadmusele ja kunagi ei väldi Seadmust,
    kuigi on võib-olla vähe õppinud.
  4. Mitte halli pea tõttu ei kutsuta inimest vanemaks.
    Kellel ainult palju aastaid on, seda nimetatakse kasutult vananenuks.
  5. Kelles on aga tõde ja Seadmus,
    kes on vägivaldsuseta, mõõdukas, kõntsast vaba ja tark,
    kes on end ohjeldanud,
    seda kutsutakse vanemaks.
  6. Paljusõnalisus ja kaunis välimus ei tee inimest meeldivaks,
    kui teda valitsevad kadedus, isekus ja ahnus.
  7. Kelles aga need omadused on täiesti hävitatud ja juurtega välja kistud,
    sellist tarka ja veatut kutsutakse meeldivaks.
  8. Pea paljaks ajamine ei tee veel lodevat ja valelikku askeediks.
    Kas saab askeet olla see,
    keda valitsevad ahnus ja soovid?
  9. Kes on aga vaigistanud nii suured kui väikesed pahed,
    seda nimetataks askeediks.
    Ta on ju vaigistanud pahed.
  10. Mitte seepärast pole ta bhikshu, et palub armuande.
    Bhikshuks saadakse alles siis, kui omaks võetakse kogu Seadmus.
  11. Bhikshuks kutsutakse seda,
    kes on ületanud nii voorused kui pahed
    ja kes elab siinilmas kasinalt ja arukalt.
  12. -269 Vaikimine ei tee veel inimest vaikijaks, kui ta on tobe ja nõme.
    Vaikija on see, kes otsekui kaalusid käes hoides valib hea ja loobub pahest.
    Vaikijaks kutsutakse seda, kes siin maailmas mõlemat kaalub.
  13. Pole õilis see, kes elusolendeid hävitab.
    Õilsaks kutsutakse seda, kes ühegi olendi kallal ei tarvita vägivalda.
  14. -272 Ei üksnes kõlbelisuse ja kombetäitmise abil,
    ei üksnes kuuldud tarkuse abil,
    ei üksnes keskendumisväe abil,
    ei üksnes erakluse abil saa maitsta tavalistele inimestele tundmatut täiuse õnne.
    Bhikshud, kas te oleksite õnnelikud, kui teis oleksid säilinud meelemürgid?

XX  TEE

  1. Parim tee on kaheksaosaline tee,
    parim tõde on neli sõna,
    parim seadmus on kiretus.
    Parim kahejalgsetest on nägija.
  2. Tõesti see on tee ja pole olemas teist teed, mis peseks silmad puhtaks.
    Käige seda teed mööda, kõik muu on Marast.
  3. Seda teed mööda käies teete lõpu kannatustele.
    Seda teed olen ma kuulutanud sellest ajast peale,
    kui õppisin astlaid välja kiskuma.
  4. Te peate ise vaeva nägema, tathagatad on üksnes õpetajad.
    Süvenejad pääsevad Mara kütkeist.
  5. "Kõik meeleolud on mööduvad."
    Kui seda mõistate, siis pääsete kannatustest.
    See on puhastumistee.
  6. "Kõik meeleolud toovad kannatusi."
    Kui seda mõistate, siis pääsete kannatustest.
    See on puhastumistee.
  7. "Kõik seadmused on olemuseta."
    Kui seda mõistate, siis pääsete kannatustest.
    See on puhastumistee.
  8. Kes ei tõuse siis, kui on tõusmisaeg,
    ja on lodev, kuigi noor ja tugev,
    kelle tahe ja mõtted on loiud,
    see laiskvorst ja logard
    ei leia ülimale mõistmisele viivat teed.
  9. Jälgi oma kõnet, talitse meelt, ära tee kehaga halba,
    puhasta neid kolme karma teed
    ja leia üles tee, mida on kulutanud targad.
  10. Tõesti, püüdlusest sünnib mõistmine; kui ei püüelda, siis ei ole mõistmist.
    Teades neid kahte - eluteed ja surma- teed -
    tehku ta nii, et mõistmine kasvab.
  11. Raiuge maha terve mets, mitte üksik puu. Metsast sünnib hirm.
    Kui raiute metsa ja salu maha, siis, bhikshud, olete vabad.
  12. Kui metsast on raiumata jäänud tühiseimgi võrse mehe kirest naise vastu,
    siis olete seotud
    nagu piima imev vasikas lehma külge.
  13. Kisu välja oma kiimad, nagu kitkutakse välja sügisene lootos.
    Mine nirvaanasse mööda rahuteed, mida õpetas Hüvesläinu.
  14. "Siin elan ma vihmaajal, siin talvel, siin suvel," arutleb rumal.
    Ta ei mõtle hädaohtudest.
  15. Lastest ja loomakarjadest hullunud, himudest haaratud inimest
    tabab surm nagu üleujutus magavat küla.
  16. Ei kaitse siis pojad, isa ega sugulased.
    Ei suuda ligimesed päästa surmast märgitut.
  17. Seda tõde mõistes puhastagu tark kiiresti tee, mis viib nirvaanasse.

XXI MITMESUGUST

  1. Kui väikesest õnnest loobumine annab suure õnne,
    siis loobugu tark väikesest õnnest, pidades silmas suurt õnne.
  2. Kes enesele õnne otsides teistele kannatusi valmistab,
    see mässib end vihkamise võrkudesse ega vabane vihkamisest.
  3. Mida vaja teha, selle lükkavad nad edasi.
    Mida ei ole vaja teha, seda nad teevad.
    Selliste muretute ja hoolimatute meelde aiva voolab mürki.
  4. Kes aga talitsevad nii oma keha kui meelt,
    kes ei hooli sellest, mida pole vaja teha, ja teevad pidevalt seda, mida on vaja teha -
    selliste õilsate ja mõistvate meelemürgid kaovad.
  5. Hävitanud endas kire ja uhkuse, usu igavikku ja usu kaduvusse, hävitanud meeltenaudingud,
    läheb braahman edasi, tundmata südamevalu.
  6. Hävitanud endas kire ja uhkuse,
    usu igavikku ja usu kaduvusse,
    hävitanud hirmu ohtude ees,
    läheb braahman edasi, tundmata südamevalu.
  7. Gautama õpilased on alati ärksad.
    Nii päeval kui öösel,
    alati on neil meeles Kirgastunu.
  8. Gautama õpilased on alati ärksad.
    Nii päeval kui öösel,
    alati on neil meeles Seadmus.
  9. Gautama õpilased on alati ärksad.
    Nii päeval kui öösel,
    alati on neil meeles Kogudus.
  10. Gautama õpilased on alati ärksad.
    Nii päeval kui öösel,
    alati on neil meeles keha.
  11. Gautama õpilased on alati ärksad.
    Nii päeval kui öösel,
    alati on neil meeles vägivaldsusetus.
  12. Gautama õpilased on alati ärksad.
    Nii päeval kuí öösel,
    alati on neil meeles meelemuutmine.
  13. Raske on erakuks saada,
    raske on rõõmu tunda.
    Raske ja kannatusrikas on elu kodus.
    Kannatusrikas on elu endast erinevatega.
    Kannatus käib sihitult hulkuja kannul.
    Seepärast ära ole sihitult hulkuja
    ja ärgu kannatus käigu sinu kannul.
  14. Seda kuulsat ja rikast, kes on täis usku ja voorusi,
    austatakse kõikjal, kus ta ka ei viibiks.
  15. Õilsad paistavad juba kaugelt silma nagu Himaalaja mäed,
    alatuid aga pole isegi ligidalt näha, nagu pole näha öösel lastud nooli.
  16. Metsadest tundku rõõmu tarmukas,
    kes üksi istub, üksi magab, üksi käib,
    üksi ennast ohjeldab.

XXII  PÕRGU

  1. Põrgusse läheb see, kes valetab ja ka see, kes ütleb: "Ma ei teinud", kuigi tegi.
    Mõlemad on pärast surma ühesugused, sest tegid halba.
  2. Paljud kollase rüü kandjatest on pahelised ja ohjeldamatud.
    Oma halbade tegude pärast sünnivad nad põrgus.
  3. Parem on alla neelata hõõgvele aetud raudkuul
    kui süüa inimestelt kerjatud toitu
    ning olla voorusteta ja ohjeldamatu.
  4. Neli õnnetust võib tabada seda, kes ihaldab teise mehe naist:
    voorusetus, rahutu uni, kolmandaks laitus, neljandaks põrgu.
  5. Tal on halb maine ja tal on halb saatus.
    Kartva mehe ja hirmunud naise armastus on lühiajaline, valitseja karistab selle eest rängalt.
    Seepärast ära otsi ühendust teise mehe naisega.
  6. Nagu valesti hoitud kusarohi võib kätte lõigata,
    nõnda võib valesti elatud erakuelu viia põrgusse.
  7. Poolik tegu, vagatsev kombetäitmine, kaheldav kasinus -
    ei kanna need suurt vilja.
  8. Tee kindlasti seda, mida on vaja teha. Hoolimatu hulkur
    tõstab ainult tolmu.
  9. Tegemata jätmine on halvasti tehtust parem, sest halvasti tehtu hakkab hiljem piinama.
    Tehtust on parem hästi tehtu, sest see ei too kaasa kahetsust.
  10. Nagu piirilinna valvatakse nii seest- kui väljastpoolt, nõnda kaitse iseennast.
    Ära raiska ühtegi hetke.
    Kes on raisanud hetke, need langevad kurbusesse,
    kui on sattunud põrgusse.
  11. Kes häbenevad seda, mida pole vaja häheneda,
    ja ei häbene seda, mida on vaja häbeneda,
    need väärarvamustes siplejad lähevad halba teed.
  12. Kes kardavad siis, kui pole vaja karta, ja ei karda siis, kui on vaja karta,
    need väärarvamustes siplejad lähevad halba teed.
  13. Kes peavad kasulikkku kasutuks ja kasutut kasulikuks,
    need väärarvamustes siplejad lähevad halba teed.
  14. Kes peavad aga kasulikku kasulikuks ja kasutut kasutuks,
    need õigestimõisijad lähevad head teed.

XXIII  ELEVANT

  1. Nagu elevandile ei tähenda midagi vibust lastud nooled,
    nii ei loe mulle solvangud, kuigi pahelisi on palju.
  2. Taltsutatud elevandiga minnakse lahingusse, radzha ronib taltsutatud elevandi selga.
    Inimestest parim on end taltsutanu, kes talub solvanguid.
  3. Taltsutatud muulad on head, puhastverd sindhu täkud on head, õilsad suured elevandid on head.
    Neist parem on aga see, kes on ohjeldanud iseenda.
  4. Sest nende loomade seljas ei saa minna käidamatule maale,
    kuhu lähevad need, kes on end alatiseks ohjeldanud.
  5. Dhanapalaka-nimelist elevanti oli raske kinni hoida, kui tal innaaeg peale tuli.
    Kui ta kinni seoti, ei söönud ta raasugi, sest unistas elevandilaantest.
  6. Kes on loid, õgard ja uimane ning kes end magades nuumorikana ühelt küljelt teisele keerab,
    see nõme sünnib ikka ja jälle uuesti.
  7. Mu meel uitles ja eksles, nagu talle meeldis, nagu ta soovis ja nagu heaks arvas.
    Nüüd aga suudan ma teda täiuslikult ohjeldada nagu eievandijuht hullunud elevanti.
  8. Tundke rõõmu hoolivusest, jälgige oma meelt.
    Astuge kõrvale halvalt teelt nagu elevant tõuseb porist.
  9. Kui leiad aruka sõbra,
    kes on valmis kaasa tulema,
    kes on tark ja vooruslik,
    siis mine temaga rõõmsalt ja mõttekalt
    ja sa ületad kõik hädad.
  10. Kui sa ei leia arukat sõpra,
    kes oleks valmis kaasa tulema,
    kes oleks tark ja vooruslik,
    siis mine üksi
    nagu võidetud riigist loobunud radzha või metsas hulkuv elevant.
  11. Parem on elada üksi, rumalaga ei saa olla sõprust.
    Mine üksi, ära tee halba,
    ole väheste soovidega nagu metsas hulkuv elevant.
  12. Õnn on see, kui sul on sõbrad siis, kui neid vajad.
    Õnn on see, kui meeldimus on vastastikune.
    Õnn on see, kui surres on voorusi.
    Õnn on see, kui kõik kannatused on maha jäänud.
  13. Õnn on see, kui austatakse ema.
    Õnn on see, kui austatakse isa.
    Õnn on see, kui ollakse erak.
    Õnn on see, kui ollakse braahman.
  14. Õnn on see, kui elatakse raugaeani vooruslikult.
    Õnn on see, kui usk on kindel.
    Õnn on see, kui saadakse mõistjaks.
    Õnn on see, kui ei tehta halba.

XXIV  JANU

  1. Hoolimatu inimese janud kasvavad nagu maaluväädid.
    Ta hüppab elust ellu nagu puudelt vilju otsiv ahv.
  2. Kelle võidab õnnetusttoov janu, selle vaevad kasvavad
    nagu biiranarohi pärast vihma.
  3. Kes aga siin maailmas võidab õnnetusttoova, raskelt võidetava janu,
    selle vaevad kaovad nagu tilgad lootose lehtedelt.
  4. Ma ütlen teile: Saabugu teile õnn, kes te siia tulnud olete!
    Kiskuge välja janu juur, nii nagu kistakse välja biirana!
    Ärgu Mara suutku teid võita, nagu vool ei suuda kõrkjat põhjast lahti kiskuda!
  5. Nagu väljakistud puu hakkab uuesti kasvama, kui ta juured on terveks ja tugevaks jäänud,
    nii naasevad kannatused ikka ja jälle, kui klammerdutakse janude külge.
  6. Kelles võimutsevad kolmkümmend kuus naudingut ihkavat januvoolu,
    kelle mõtted on kirgedest vallatud,
    keda valitsevad väärarvamused,
    selle kannab tulvavesi ära.
  7. Janud möllavad kõikjal, väänkasvud vohavad pidurdamatult.
    Kui näete kasvama hakanud väänkasvu, siis kiskuge ta mõistuse abil välja.
  8. Olendid otsivad naudinguid ja meelemõnu.
    Naudingutest köidetud ja endale õnne ihkavad inimesed
    on tõesti sündimise ja vananemise võimu all.
  9. Janudest kannustatud inimesed tormavad edasi-tagasi nagu hirmunud jänesed.
    Kammitsetuna ja seotuna tulevad nad pikka aega ikka ja jälle kannatustesse.
  10. Janudest kannustatud inimesed tormavad edasi-tagasi nagu hirmunud jänesed.
    Seepärast ärgu janudest vabaneda sooviv bnikshu tundku kiindumist naudingutesse.
  11. Ta oli soovide tihnikust vabanenud, ta oli metsa elama läinud,
    ometi tormas ta uusti soovide tihnikusse.
    Vaadake seda inimest:
    ta on vaba, ent tormab uuesti kammitsaisse!
  12. -346 Targad ütlevad:
    mitte need kammitsad pole tugevad, mis on meisterdatud rauast, puust või balbadzharohust.
    Targad ütlevad:
    kirg ehete, laste saamise ja naiste järele - need on tugevad kammitsad.
    Nad kisuvad allapoole, nad tunduvad lõtvadena, kuid neist on raske vabaneda.
    Kui nad läbi raiuda, alles siis saab edasi minna vabana himudest ja soovidest.
  13. Kirest hullunud langevad keerisesse nagu ämblikud omaenda kootud võrku.
    Targad lõikavad kired läbi ja lahkuvad,
    jättes seljataha kõik kannatused ja soovid.
  14. Vabane minevikust, vabane tulevikust, vabane olevikust, mine vastaskaldale.
    Kui meel on kõigest vaba, ei satu sa enam sündidesse ja vanadustesse.
  15. Kahtluste käes vaevleval, kirgedest haaratud, vaid mõnu otsival inimesel janud üha suurenevad.
    Ta teeb tõesti oma kammitsad tugevaks.
  16. Kes aga tunneb rõõmu meelerahust,
    kes mõtiskleb ka vastumeelse üle,
    see suudab janudele lõpu teha,
    see lõikab läbi Mara kammitsad.
  17. Täiuse saavutanu on kartmatu, kiretu, soovideta.
    Ta on olemise astlad välja kiskunud,
    see on tema viimane sünd.
  18. Viimast korda sündinuks, ülimaks mõistjaks, suureks inimeseks
    kutsutakse seda, kes on janudeta ja soovideta,
    kes tunneb sõnu ja nende tähendust,
    kes mõistab sõnade järjestust.
  19. Ma olen kõigest üle saanud, ma olen kõiketeadja.
    Ma pole ühestki seadmusest määritud.
    Ma olen kõigest loobunud.
    Ma olen janud hävitanud.
    Ma olen vaba.
    Ma olen ise kõik teada saanud.
    Keda küll peaksin nimetama oma õpetajaks?
  20. Kõigist kinkidest ülem on Seadmuse kinkimine,
    kõigist maitseist ülem on Seadmuse maitse,
    kõigist rõõmudest ülem on Seadmuserõõm.
    Hävitades janud, võidate kõik kannatused.
  21. Rikkus hukutab rumalaid, mitte aga neid, kes otsivad vastaskallast.
    Rumal ise hukkub varandusi jahtides ja kisub hukatusse ka teisi.
  22. Põldude viga on umbrohi,
    inimsoo viga on kirg.
    Seepärast kannab head vilja nende kingitus,
    kes pole kirgede kütkeis.
  23. Põldude viga on umbrohi,
    inimsoo viga on vihkamine.
    Seepärast kannab head vilja nende kingitus,
    kes pole vihkamise kütkeis.
  24. Põldudp viga on umbrohi,
    inimsoo viga on meelesegadus.
    Seepärast kannab head vilja nende kingitus,
    kes pole meelesegaduse kütkeis.
  25. Põldude viga on umbrohi,
    inimsoo viga on soovid.
    Seepärast kannab head vilja nende kingitus,
    kes pole soovide kütkeis.

XXV   BHIKSHU

  1. Hea, kui talitsetakse nägemist;
    hea, kui talitsetakse kuulmist;
    hea, kui talitsetakse haistmist;
    hea, kui talitsetakse maitsmist.
  2. Hea, kui talitsetakse keha;
    hea, kui talitsetakse kõnet;
    hea, kui talitsetakse meelt;
    hea, kui talitsetakse kõike.
    Kõike talitsev bhikshu pääseb kõigist kannatustest.
  3. Bhikshuks nimetan ma seda,
    kes valitseb käsi,
    kes valitseb jalgu,
    kes valitseb kõnet,
    kes valitseb ülimalt,
    kes tunneb rõõmu keskendumisest
    ja keda rahuldab üksielu.
  4. Tõesti magus on selle bhikshu jutt,
    kes valitseb oma keelt,
    räägib mõõdukalt,
    pole suureline
    ja selgitab Seadmuse tähendust.
  5. Seadmusele ustav,
    Seadmusest rõõmu tundev,
    Seadmusest mõtlev,
    Seadmust meenutav bhikshu
    ei lange õigest Seadmusest tagasi.
  6. Ei maksa saavutatut ära põlata,
    ei maksa kadestada teisi.
    Kui bhikshu teisi kadestab,
    siis on tal võimatu keskenduda.
  7. Kui bhikshu on küll vähe saanud, ei põlga aga seda ära, mida sai,
    siis sellist puhast ja tarmukat austavad jumalad.
  8. Bhikshuks nimetatakse seda, kes ei samasta end nime ja vormiga
    ning kes ei tunne kurbust, kui ta on kõigest ilma.
  9. Leidku kirgastunute õpetust austav kaastundlik bhikshu
    rahutoova tee, õnne, meeleolude rahunemise.
  10. Bhikshu, tühjenda see laev!
    Tühjalt liigub ta kiiresti edasi.
    Kui oled lahti saanud kirest ja vihkamisest,
    siis jõuad nirvaanasse.
  11. Hävita viis, loobu viiest, tõuse viiest kõrgemale!
    Viiest kütkest vabanenud bhikshut kutsutakse vooluseületanuks.
  12. Mõtiskle, bhikshu, ära ole hoolimatu.
    Ära lase meelel uidata naudinguis,
    et sa hoolimatuna ei peaks alla neelama raudkuuli
    ja tules põledes kisendama: "Oh õnnetust!"
  13. Ei suuda süveneda see, kelles pole mõistmist,
    ei ole mõistjat sellest, kes ei suuda süveneda.
    Kes suudab süveneda ja kelles on mõistmine,
    see on tõesti nirvaanale ligidale jõudnud.
  14. Üksinduses viibiv, rahunenud meelega, Seadmust selgelt nägev bhikshu
    tunneb rõõmu, mida ei tunne tavaline inimene.
  15. Kui ta taipab oma koostisosade tekkimist ja hävinemist, tunneb ta rõõmu ja õnne.
    Teadjale on see surematusejoogiks.
  16. Mõistva bhikshu esimeseks sammuks olgu meelte valitsemine, rahuldatus, Pratimoksha täitmine.
    Järgi üllast sõpra, kes elab puhtalt ja tarmukalt!
  17. Olgu ta heatahtlik ja puhaste eluviisidega!
    Siis on ta täis rõõmu ja suudab kannatustele lõpu teha.
  18. Nagu jasmiin laseb närtsinud õied mahaa kukkuda,
    nõnda ka teie, bhikshud, vabanege kirest ja vihkamisest.
  19. Bhikshut nimetatakse rahumeelseks, kui ta keha on rahunenud,
    kõne on rahunenud, meel on rahunenud,
    kui ta on keskendunud ja loobunud maistest hüvedest.
  20. Erguta end ise, ohjelda end ise!
    Õnnelikult elab keskendunud bhikshu, kes jälgib iseennast.
  21. Sa oled ise enda peremees, kes muu võib see olla?
    Seepärast ohjelda end ise, nagu kaupmees head ratsut!
  22. Jõudku kirgastunute õpetust austav rõõmsameelne bhikshu rahutoovale teele,
    õnnele, meeleolude rahunemisele!
  23. Isegi noor bhikshu, kui ta pöördub kirgastunute õpetuse poole,
    valgustab seda maailma nagu pilvist vabanenud kuu.

XXVI  BRAAHMAN

  1. Lõika läbi olemisvool, mine edasi, braahman!
    Kui saad aru meeleolude kaduvusest, siis mõistad ka Tekkimatut.
  2. Kui braahman on kahe seadmuse abil jõudnud vastaskaldale,
    siis langevad temalt, targalt, kõik kütked.
  3. Ma nimetan braahmaniks kartmatut ja vabanenut,
    kes ei tee vahet selle ja teise kalda vahel
    ning kes ei pea mõlemat kallast üheks ja samaks.
  4. Ma nimetan braahmaniks süvenenut, kiretut ja rahulikku,
    kes teeb seda, mida vaja teha,
    kelles pole meelemürke
    ja kes on saavutanud ülima sihi.
  5. Päike särab päeval, kuu hiilgab öösel, sõdur sädeleb lahingus, braahman särab süvenenult.
    Kirgastunu aga särab kirkalt nii päeval kui öösel.
  6. Pahedest loobunut kutsutakse braahmaniks,
    rahus elajat kutsutakse erakuks,
    end kõntsast puhastanut kutsutakse puhastunuks.
  7. Braahmanit ei tohi lüüa, kuid ka braahman ei tohi solvaja peale viha kanda.
    Häbi braahmani lööjale, veel suurem häbi aga sellele,
    kes kannab viha solvaja peale!
  8. Braahmanile pole midagi paremat, kui hoida oma meeli eemal mõnupakkuvast.
    Kuivõrd ta suudab kurjameelsust taltsutada,
    niivõrd ta vabaneb kannatustest.
  9. Ma nimetan braahmaniks seda, kes ei tee kurja ei keha, kõne ega meelega,
    seda, kes valitseb täielikult neid kolme.
  10. Nii nagu braahman austab ohvrituld, on vaja tänulikult austada seda,
    kellelt oleme õppinud täiuslikult kirgastunute kuulutatud Seadmust.
  11. Ei sassis juuksed, päritolu ega sünnipära tee kedagî braahmaniks.
    Kelles on tõde ja Seadmus, see on puhas, see on braahman.
  12. Mis kasu on sul sassis juukseist?
    Mis kasu nahkrõivaist?
    Sa hoolid ju ainult välisest
    ega näe, et su sees on padrikud.
  13. Ma nimetan braahmaniks üksipäini metsas elavat süvenenut,
    kes kannab tolmuseid räbalaid
    ja on nii kõhn, et sooned naha alt välja paistavad.
  14. Kuid ma ei nimeta kedagi braahmaniks ainult päritolu või ema järgi.
    Kelle kiindumused on alles, see võib üksnes väliselt paista braahmanina.
    Ma nimetan braahmaniks seda,
    kes on vaba kiindumustest ja omandist.
  15. Ma nimetan braahmaniks seda,
    kes, läbi lõiganud kõik kammitsad, ei karda mitte midagi
    ja kes on kiindumustest vaba.
  16. Ma nimetan braahmaniks kirgastunut,
    kes on puruks rebinud vihkamise nuudi, kiindumise rihma ja kahtluste ahela
    ning on ületanud teadmatuse takistused.
  17. Ma nimetan braahmaniks seda,
    kes süütuna suudab taluda solvanguid, karistusi ja vangistust,
    seda, kelle väeks ja jõuks on kannatlikkus.
  18. Ma nimetan braahmaniks vihkamisest vabanenut,
    oma kohuseid täitvat, vooruslikku, kiretut, end ohjeldanut,
    kellele see sünd jääb viimaseks.
  19. Ma nimetan hraahmaniks seda, kes ei liibu naudingute külge,
    nii nagu vesi ei liibu lootoselehe ja sinepiiva naasklitera külge.
  20. Ma nimetan braahmaniks seda, kes on mõistnud kannatuse kaotamise teid,
    seda vabanenut, kes on oma koorma kõrvale pannud.
  21. Ma nimetan braahmaniks ülima sihini jõudnud, sügavusi mõistvat tarka,
    kes oskab vahet teha õige tee ja vale tee vahel.
  22. Ma nimetan braahmaniks väheste soovidega rändurit,
    kes ei seo end ei kodustega ega ka kodututega.
  23. Ma nimetan braahmaniks seda, kes ei tapa ega põhjusta tapmist
    ja kes ei karista olendeid,
    olgu need siis tormlevad või vagased.
  24. Ma nimetan braahmaniks seda, kes vaenutsejate seas on sõbralik,
    vägivaldsete seas rahumeelne
    ja ahnete seas ahnuseta.
  25. Ma nimetan braahmaniks seda,
    kellelt kirg, vihkamine, upsakus ja silmakirjalikkus langevad niisama kergesti ära
    kui sinepiiva naaskliteralt.
  26. Ma nimetan braahmaniks seda,
    kes räägib malbelt teistele õpetlikke tõesõnu
    ja kes kedagi ei solva.
  27. Ma nimetan braahmaniks seda,
    kes siin maailmas ei võta seda, mida pole antud,
    olgu see siis pikk või lühike, väike või suur, meeldiv või vastik.
  28. Ma nimetan braahmaniks seda,
    kellel ei siin- ega sealilmas pole soove,
    seda, kes on kiindumusteta ja kõigest loobunud.
  29. Ma nimetan braahmaniks seda,
    kes ei ihalda midagi,
    keda mõistmine on vabastanud kahtlustest,
    kes on sukeldunud surematusse.
  30. Ma nimetan braahmaniks kurbusest vabanenud, kirgedeta ja puhast inimest,
    kellel pole kalduvust ei voorusesse ega pahesse.
  31. Ma nimetan braahmaniks seda,
    kes on kõntsata, puhas, selge ja hele kui kuu
    ning kelles on vaibunud soov olemas olla.
  32. Ma nimetan braahmaniks seda,
    kes, ületanud meelesegaduse ja sansaara porise tee,
    on vastaskalda leidnud,
    seda, kes süveneb soovideta, kahtlusteta, rahulikuna ja sõltumatuna.
  33. Ma nimetan braahmaniks seda,
    kes kõigist himudest loobununa rändab kodutuna ringi,
    seda, kelles himu olemas olla on hääbunud.
  34. Ma nimetan braahmaniks seda,
    kes kõigist janudest loobununa rändab kodutuna ringi,
    seda, kelles janu olemas olla on hääbunud.
  35. Ma nimetan braahmaniks seda,
    kes on jätnud inimlikud püüdlused ja ületanud ka taevalikud püüdlused,
    seda, kes on lahti öelnud kõigist püüdlusist.
  36. Ma nimetan braahmaniks külmaverelist ja soovideta meest,
    kes on loobunud nii meeldivast kui vastikust
    ja kes on võitnud kõik maailmad.
  37. Ma nimetan braahmaniks seda,
    kes teab kõike elusolendite sünnist ja surmast,
    kes on sidemeist vaba, kirgastunu, hüvesläinu.
  38. Ma nimetan braahmaniks meelemürkideta väärikat,
    kelle teed ei mõista ei jumalad, inimesed ega gandharvad.
  39. Ma nimetan braahmaniks sõltumatut,
    kes ei sõltu ei minevikust, tulevikust ega olevikust
    ja kellel pole mitte midagi.
  40. Ma nimetan braahmaniks seda,
    kes on mehine, õilis, julge, tark, võidukas, kiretu,
    täiuslik, kirgastunu.
  41. Ma nimetan braahmaniks seda,
    kes teab oma eelmisi sünde,
    seda, kes näeb taevaid ja põrguid,
    seda, kes on jõudnud sündiderea lõppu.
    Ma nimetan braahmaniks täiuslike teadmistega tarka,
    kes on saavutanud kõik saavutatavad täiused.

Sisukord