Uku-Kaarel Jõesaar

Värsid

Sisukord

Endast

VAGADUSVÕIT

Selle juhiskonna kõvernment
on mõisahärra varandusvõitleja,
kes kastab tema kaske.
Minagise jumala vagadusvõitjana
täidan oma südame käske!

(2022 Jan 25)

BURXI TAHAKS

Tahaks mudases roostikus solberdada,
kaldapaljandikel kajakate ja tiirude seltsis,
kadastikes kährikupesade ja rebaseurgude
ja liivastes männikutes
  maasikate vahel mäletseda,
veel hilisööl kogunemispaikka muugida,
siis ilusal hommikul pikalt päikesetõusu nautida
või vihmasel vara pikutamispaigast väljale voorida.

Pealkiri: Eduard Kõre
(2013 Jul 13)

MA LÄHEN, MA EI KAHETSE

Ma lähen jälle, minnes ma vaid lähen
ja siis ma ei mõtle.
Toda vaikust ma ei kahetse.

(2010 Jun 18-19)

MA KALLISTASIN

Ma kallistasin,
ta oli soe ja isegi pehme,
palju pikem kui mina,
otsapidi taevas.
Mul oli veidi kiire,
aga mitte temal.
Meenuvad ka teised,
kuid tamme vastu ei saa miski.

(2009 Jun)

MULLE MEELDIB

Olen, jalutan, vaatan, mõtlen, vaidlen.
Õndsas öövaikuses magamine on kurjast –
selles olen rõõmus ja loov.

Mulle meeldib vihm, kui ise olen kuiv.
Mulle meeldib Mr. Bean ja Forrest Gump.
Sageli meelde mõlgatab kodune metsatukk,
kus käin paljajalu ja lakun taldrikut.

Vahin kõike ja kõiki. Armastan trolle,
välis-maalasi, punapäid, tedretähne,
kallistust värsket, naerulohke põskedel.

Olen kiinudunud sõpradesse, venda
ja veel meeldivad rotid-liblikad, varesed,
lilled ja teod. Räägin koera ja kassiga,
mõttes kõnetan ka pimedust, päikest ja aega.
Lobisen, kui on selleks tuju ja teema.

+
Õnn on sageli nähtamatu.
Selle ülal paistva taeva põhi on siin…

(2008 Jul 26)

OLEN KUI PUU

südame vaikuses olen puu
oksaulatuseks tuulehoog
latv kaardu silmapiirile
kohaloluks mööduv lind.

minu nõlvadel käib argielu
ja sõõrmekoopas istub erak
sagi mis taevakuplialune
unenäoks tukastaval lohel.

(2007)

Sisukord

Armastusest

PALJUSÕRMELINE RAHVAS

Veel tänagi veidi kahetsen
ehmunult ja puudust tundes
mudin varbaid ja murran käsi.
Surnule sarnaselt, naeruväärstelt
udune mälestus harjunud kodust
ja sellest suurest, nüüd kaugest,
alati paljusõrmelisest rahvast.
Toeks ikka veel soojendav lepe –
ükskord taas seal me kohtume.

(2010 Apr 20)

VULIN

Sa kaunis liblikas,
Su kroonlehtede särast rabatud mu hing,
nende julge vulin on täis vaid tarkust.

(2009 Okt 25)

VANA NEEGRI IGATSUS

Taevavõlvil tähti palju,
nad ookeanil kajavad vastu,
hüüavad kadunud lastele,
kes kaugustes ekslevad,
saage ometi taevatähe värvi,
olema igi-heleda nahaga.

Taeva Puust saanud veniv Linnutee —
märk, mis äkki Täheteki lõhestab.
Oh ärarännanud rahvad,
kes Tähemaal ekslete!
Tulge õhtuks koju magama.

Kustuv tuli, punane kõikjal,
peegeldub vastu mustas näos.
Valgel nahal veel ilusam oleks see,
paistaks kuuna…
Oh väljarännanud rahvad!
Tulge koju Tähemaalt, kasvõi linnuna

NÄOD

Töökal hiinlasel nägu kollane.
Saarlast meretuultes pargitud.
Viinlase nägu veinist õhetab.
Tiirlase nägu linnule kuulub.
Kass karvane limase ninaga.

Kallima nägu armsana näib,
vihatu piltgi pinda käib.
vastik on vaadata jobu
Miks armsa eest põgenemas
ja maski tõprale näitan?

(2001, 2009)

ARMASTUSLAUL

Sa petsid mind, sa petsid mind
mu arm, mu kuld,
mu arm, mu hõbe,
ka täna tean mis on su hind!

Sisukord

Kulgemisest

ÜHTELUGU ON TÄNA

Ajavool on kui sügavik kuhu me langeme.
Kõik möödunu on nagu sein
mida katkematult hetkedega uhutakse.
Julge on elada sunnisaegsena
ja piirduda vaid praegusega.

(2010 Mai 31, 2011 Det 21)

METSA ALL

Kui eksid käia võõra metsa all, mis sääl,
kas veel võid julge olla seatud sihile?

Kes teeb kivid, põllud, rabad, haljasmaad,
lisab rammu targale ja neilegi kes ilma pääl.

(2009 Okt 20)

NÕID AIMAB

Juba ta tajub tule hingust
ja aimab ka aja keerdkäike.
Ammu juba kardab Jumalat,
kuid pole austanud Teda.

(2007, 2008)

JUMAL TULI VASTU

Olin kuhugi minemas
Jumal tuli vastu,
oli nagu mingi mees.
Teretasime, ajasime juttu.
Oligi habemega.

(2007)

ILMA RATAS

Veel mäletan küüru ja hämarust.
Selja kül sirutasin,
sisemus vanadel radadel alles.
Elusid on möödunud,
taas ilm tuhana pudiseb pihust.

(2007 Apr)

AEG JA INIMENE

Teine aeg, teine ruum.
Palju ruumi, vähe aega.
Palju silmi, kõik pimedad.
Palju hääli, üks kõrv, kurt seegi.
üks kaev, üks kook.
Tuul köhib, inimene turtsub.
Talve külmas kooku kütab.
Kaev jäätub.
Palju hääli, kõik kimedad.
Teine päev, teine luul.
Palju luuli, vähe päeva.

RAAG ON EILE

Vihmapiisake öös on ilmamaa raos.

Langenud lehed on murdunud puu.

Vaikus on kodu nimetule rõõmule.

Täht ja tuli — ajatu praegu.

UUS PÄIKE

Lootuse tähtede vaikne kulg
ei vaigista kül kustuva päikese
nuttu, kuid tasakaalustab
kitsetähe kepslemist taevakaarel.

Neli aega veel, neli pikka aega,
ja päikese killud alustavad,
rändu, et sulatada jääteed.

Päike pööras kulunud näo,
Kuu võttis maski eest,
Maa avaldas oma südame,
olemasolu esitas küsimuse.

Saabuda homsest iidsesse,
oleva sagimisest
ajatusse vaiksesse olematusse,
mis ühtseim ühtsus.

Sisukord

Eesti taolast

VAIMNE TEOSTUS

Vaevalt vaimne teostus
sobib viina ja uimaga,
siin näen vaid reostust.

(2006, 2007)

EESTI TAOLAST

Olid ajad ja taola õitses
ja vanemtaolane oli
Nüüd igal oma rada
ja üksteisemõistmisel oma

tahaks uut taolat puhast
meie endi ühiskonda
reegleid mis kasvand seest

siis ehk kaoks aeg
ja keegi meist mõistaks
kuis kõik on ja tuleb
seda mis olulisem kõigest

Võtaksime vastu kaugeid
külalisi ei ainult maiseid
igaüks vanem meist sureks
kahjutundeta omal rajal

ja oleegi viiskümmend kana…
…leiaksid rakenduse õilsa
jänesepuur oleks alati
täis kasvuhoones talvelgi
sügis ja lõikus käiks.

vaataks telekat rahulikult
ja munkmehed teeksid kõik.

Sisukord

PÕDRA LUULETUSED

Orav

Orav orav orav
kuhu keerleb sinu ratas?
Saba pühib tolmu
Lehvib sõidutuules
lükkab teelt pähklikoored
Sip sip
Sip sip sip
ta on oma rattal ja aeg lendab
kas ta siis mõtiskleb pähklitest?
kui saba kirjutab saladusi tuulde
märke mida mõistab kull
kes läheb alati otse mitte mitte otse

tiivulise silmapiir kõrgemal orava omast
hunt vaatab kaljunukilt alla
kuidas kivike veereb tuules
ja satub orava pähklite sekka.
kes need lõpuks leiab
sinna on lisatud seen
päevad lähevad
viis orava aastat
sip sip
sip sip sip

teiselpool vikerkaart tiirutab kull
teiselpool vikerkaart tiirutab kull
teiselpool vikerkaart tiirutab kull
äää
äää
äää
tiirutab kull
tiirutab kull
kull kull kull
äää
äää

(2023 Jun 17, Delfiinid)

Hobukastan.
Tammetõru.
Hipotalaamus,
Käbinääre.

(2016 Det 11, põder Jatt)

Tõrukastan metsas,
rohulible võpsikus.
Moh moh mooh!
Rebane kännu otsas
rabakana otsas.

(2016 Det 18)

Mündi kulu
Luhal.
Kummeli kulu
põllul.

(2017 Jan 27)

Mänd nühkat,
Kadakas nüh.
Kuusk nühkat,
Ohakas nüh.

(2017 Jan 31)

Juhtus juba ammu
möödus mosse,
sees paistis nägu.
Järelkärul koormaks
mees mürakas.
Jooksin teele -
mees kärul veeres.

(2017 Veb 01, põder Jaagu)

Põdrasammal.
Lumekribal.
Kivi taga
metssiga.

(2017 Veb 08, põder Nännu)

Kana saba sops
Maja taga taks
Tiigi kõrval lomp
Lombi põhjas konn
Metsa pervel tamm
Pilve taga kull.

(2017 Mär 02, isapõder Nännu)

Niisiis, Põder etles:

Tuliohakas
Põldohakas
Seaohakas
Kassitapp
Luuderohi
OHHHUUI AHHAA!

(2017 Mär 03)

Väljusin saunast, põder õunapuu varjust küsis:
-Lõhnab seep?
-Jah.
-Esitaksin seebile oma uusimat loomingut?
-Ta seda ootab.
-Muhhhh:

Kanarbik pole kanasitt
Leinakask pole mahalask
Arukask pole m.õmmik

+

Mina nina
kraak-saba
il-ilves nina
kits nina
kähri nina
koer saba
šaakal saba
nina saba
rebane!

(2017 Mär 04)

Maailmast

SAJALINE

Vihma kallab
Kaja kallas
Vana madu
Naudib sadu

(2023-10-07)

JÄLLE SAJAB...

Lehmad karjusid veel hilja
ja nahkhiired vupsasid taeva all.
Nüüd siis sajab ja kõik näib vaikne.
Ainult rohutirts saeb
ja linnast kostab tagumine
ja jäme vihm muudkui klõbiseb katusel.
Õhtud on muutunud pikaks.
Mulle ei meeldi sügis,
ütlen suvi kuni esimese lumeni.

(2016-08-29)

ISE PEATUB

Vana Jumal ise taevast tuli langes kaela
Ise peatus sest süttis kaelas vibratsioon
Uuelt tasandilt lausuma taevaseid sõnu
Kohmetus ise kui puurist vallandus aru

(2016 Jul 24)

SÜGIS

Aga nüüd tuleb hakata nutma,
sest lehed langesid maha.
Põdrakärbsed ahnitsevad,
üksikud kured karjuvad
ja pardid naeravad roostiku taga,
no mida nad naeravad seal!?
Kadugu juba soojale maale!!
... aga seal on sõda.

(2014 Okt 20)

KES JÕUAKS PÜHKIDA?

tolm on maas liiv ja lehed ka
tuleks pühkida
tuul keerutab ei saa
must on igalpool
nii must on see maa
rohi puud kivid linnud ehk roomajad
kõik on mustad

kes jõuaks ära pühkida maad
kes võtab siis pühkida
maa on ju must ja kole ja räpane
ja veel need loomad
kes jõuaks elajaid pühkida
ja siis veel maad
kes jõuaks pühkida rohu vahelt mulda
no ei jõua
aga maa on must
ja räpane

kohutav meri mudane hall
kes jõuaks pühkida maad
ja siis veel merd
millesse voolavad jõed
toovad muda ja huumust
mida keegi pühkida ei jõua
merd ei jõua
parem siis maad

ja tolm ootab meid kuul
marsi peal naerab
kuhugi minna ei ole
tolm igalpool
ebaloomulik tolm
rikub mu vaakumi ja pimduse
varjutab ja valguse murrab
tolm igalpool taevas ja maal
kuhugi minna ei ole
ei taevas ega maal

ainult tolm varjutab ja valguse murrab
lööb virvendama mu vaakumi
kihutav osake
ebaloomulik tolm
kes jõuaks sellist pühkida
no ei jõua keegi
ei taevast ega maalt
kõik on mustad
ja tuul keerutab ei saa

(2013 Jul 22)

KES SÜNDIS MAAL?

Meil omad ketta failid,
kui kindel oli see!
Kus privaatkaustade merest
me vahel sharesime.
Kus adminni ma mängisin,
küll pordi, konfiga.
Kust vanataat siis forces
mind välja logima.

Küll läbi koodi tahtsin siis
ta kombel vaadata.
„Laps, häki,” kosis ta,
„see aeg on kiir küll tulema”

Aeg tuli maa ja Marsi peal,
meel veel mõnda mäletab
–Siis ema seisab ukselävel,
hüüab, „Tulge vaatke,
päris luust ja lihast inime`!”

Läinud ammu aeg seegi,
pole enam liha ega luud
ja pole läve, pakku seal,
kus uued rahvad elavad.

(2013 Jun 13)

KES NUTAKS MEIE EEST?

Liiga kiire elu,
kes lihtsurelik jõuaks oodata Teda
ja nutta oma kahetsuspisaraid,
näotu oleks äkki ka!
Lits, eriline ja hea,
kes teinekord kartmatult tänaval töinab,
siis põlvitades püha vere peal,
ta häbitult kahetseb tumma kodanluse eest.

(2010 Okt 5-7)

ELOHAARIUMI JUMALAD

Jumalad mägedel otsuseid langetavad,
heldust osutavad lisaks härdalt palujail.
Taevakuningate ajastul laskuvad mäelt,
vapub siis Maa ja kogub oma andami.

(2007/2008)

REPORTER RÄNI

Meeleolu igal tunnil —
kurbus, rõõm, viha,
tuimus, armastus, iha
ja milline oli uni.

Kas jälle helistasin
või oli see raadio
ja kodulooma võtsid,
et haige vaid hing.

Kui puhas õhk ja vesi,
veel enam armastad liha,
seda näitab nahk ja veri
“ränikild” on vahendaja.

(2006-2008)

NEED KES ON MEIE SEAS

On neid, kes vargsi hiilides
radadel hämaratel rentslis
või lumevalges metsas jahedas
toitu otsivad sind segamata.

Neilt harva küsitakse midagi,
ainult mõni teab, kes on nad.
Söövad mullast tõuke, tõrusid
või langenud karvu maast.

Miks julmalt neid keelame,
pilguta, ega paremat paku?
Nad kurvalt lahkuvad siit,
Maalt, et mitte jääda jalgu.

Sellegipoolest teame
rääkida külalislahkusest
ja südamest heast…
vennad mõtlemata tõukame,
kuigi kaugemad.

Armastust esitlevad nemad.
Pimedusemaast seda ei oodand.
Vaikides kohta nad pakkusid.
Kumisevpäi lahkun, häbist.

Siis terve mõistusega isend,
inime’, võimalusel väidaks:
neid olemaski pole.
Sind segama nad ei tule.

Jah, aeg-ajalt tulevad
vennad teiselt maalt,
me lihtsameelsete jaoks
paistavad kui jumalad.

SUUR ILMUTUS

ilu ja tarkus
päike ja hõiskamine
aluseta ehitisel
pääsevad eemalseisjad
kes on sama nägu

tuleb laev, külg punane
toob õhtud
värvijaks päike
nägudele pardal
lastiks lõpp

punased hirmsad
mustad koledamad
lennukid madalal
laev püsib

liiga uskumatu
keegi ei liigu
liit paljastub
üks põgenebv
nimetab jääjaid koerteks
hukkub märkamatult

näilised kaotused
karm käsi
ei kurdeta
tähendust ei teata

tuulehoogugi märgatakse
see on kõle
päikegi on kalk
masendunud targad
ühene, ilmne, väga avalik
kurjuse ajastu algus

suur lootus
kassid ei aita

v1.0 2007Jan2 23:38)

MAHLANE

See on nagu loojuv päike merel,
tee mis kaugusesse viib!
Meenutab küpset õuna,
mahlane, hommikuse kaste moodi.
Nagu pilt kaugest tähest, kõrb sellel…

Nagu veri mis kallis…
…see on leepra!

Sisukord

Mängust

MUINASJUTU METSAD

Elusad metsad ja näkine meri,
seal alati juhtumas midagi.
Sügav vaikus ja põksuv süda.
Muinaslood kõik on kraabitud
puutüvele verise küünega.

(2001,2007,2008)

SOE JA KÜLM

Väiksed inglikesed tormis möllavad.
Kui just keegi lumme pole külmumas,
siis niipea mängu ei lõpeta nemad.
õhtul tule paistel soojendades
neil inglikestel mingit muret ei oleks,
kui põrgu lõõsast kuulnud poleks Jumalalt.

Saab päikse kiisast jahutav lume helk.
Ilusad aasad peagi jäälillelised.
Enamus rotid külma eest urgunud.
Mõned uimasemad jäänud tallata,
lõdiseva hundi tank-saapale.

Kaamel kõnnib, vahel kui seisatab ka.
Teravdan pilku, näe: lapitekk ta peal,
siiski, ärkan mõtisklustest ja märkan:
kaob ilus lapitekk ja näen vaid piksleid
värelemas vallatult ekraani peal reas.

(<2005)

JÕULULUULE

Särab tuba ja ehteis kuusk.
Lapsed rõõmsad ja ka puu.
Kuule, tuleb juba rõõmsalt,
kuule juba tuleb, on suur!

Väike ilus kuusk on toas.
Lumi ehteks tal, ja kuu.
Kui ilusam oli see,
nüüd vaid kuld on kard.

Saanid tilla talla, põdrad ees.
Ahjus kaa lõhnab, vorstid sees.
Kõlab viis, jõulud imearmsasti.

(2006 – 2007)

MURDE TAOLINE

ÄTUNE AJAM RÄPUSEL RAJAL
IPUTAB RUPASEL VIISIL KÄRRAT
ENT SIISKI ALK JÄNNAB UTTA
JA VÄÄ KIVAB SUPPA ÄÄDE

TEPPA KOPPAB SULLA ATULE
JA SUKK LURRAB TALLE!
KURA SIVA EKA KEEVETE
ETRA SAAB KES VALLE TUTRATAB.

(<2006)

SUVEL TEE ON PEHME

Asfald lõhnab hurmavalt, muutub pehmeks, nätsub jala all.
Kiiskab päike, aurab pea, muutub pehmeks, venib, valgust kallab.

(<2006)

Sisukord