Jutlus: Hapukoor ja variseride haputainas

Armsad vennad ja õed.

Täna peatume kahel pealtnäha täiesti erineval, kuid oma olemuselt sügavalt seotud kujundil. Me vaatame midagi, mis on meile siin Eestimaal igapäevane, puhas ja kodune – hapukoort. Ja me kõrvutame seda millegagi, mille eest Jeesus meid karmilt hoiatas – variseride haputaignaga. Mõlemad räägivad protsessist, kus miski "hapneb" ja muudab oma olemust. Kuid nende vili ja mõju meie hingele on täiesti erinev.

Selleks, et mõista Jeesuse hoiatuse tegelikku sügavust, peame kõigepealt rändama ajas 2000 aastat tagasi ja vaatama, milline oli toonane igapäevane leib.

Kuidas küpsetati leiba Jeesuse päevil?

Kui me loeme Uuest Testamendist leiva murdmisest, siis on oluline mõista, et toona ei küpsetatud leiba nii, nagu me teeme seda täna modernses tehases.

Tainast ei hapendatud tänapäevase poepärmiga, sest seda lihtsalt ei tuntud. Kuigi Lähis-Idas tunti hästi lamba- ja kitsepiimast tehtud hapupiima ning jogurtilaadseid tooteid, ei kasutatud tavaliselt ka neid igapäevase leivataigna kergitamiseks.

Leiba hapendati juuretisega (vanakreeka keeles zymē). Iga kord, kui pereema leiba küpsetas, jättis ta väikese tüki käärinud tainast järgmiseks korraks alles. See vana, metsikute looduslike pärmiseente ja piimhappebakterite abil hapnenud taignatükk segati uue jahuga. Vesi ja soe kliima tegid oma töö. See vana taignatükk oli tugev, see kandis endas "elu" ja suutis kergitada terve suure uue laari tainast.

Millist leiba 2000 aastat tagasi söödi?

• Odraleib: See oli vaesema rahva, kalurite ja lihtsate inimeste igapäevane toit. Ka viis leiba, millega Jeesus toitis viit tuhandet inimest, olid just odraleivad.
• Nisuleib: Seda said endale lubada jõukamad inimesed.
• Kuju ja tekstuur: Need leivad polnud kõrged ja kohevad pätsid nagu meie rukkileib, vaid lamedad, meenutades tänapäeva pitaleiba. Neid küpsetati kuumadel kividel või lihtsates saviahjudes ning ei lõigatud noaga, vaid murti käte vahel.

Variseride haputainas ja puhas hapukoor

Jeesus ütles oma jüngritele: > „Hoiduge variseride haputaigna, see tähendab silmakirjalikkuse eest!“ (Luuka 12:1).

Miks kasutas Ta just seda võrdlust? Sest haputainas, see juuretis, ei toimi lärmakalt ega nähtavalt. Kui sa paned väikese tüki vana haputainast uue jahu sisse, kaob see sinna ära. Sa ei näe seda enam. Aga see hakkab vaikselt ja märkamatult kogu taignamassi seestpoolt muutma. Jeesus hoiatas, et silmakirjalikkus – soov näida väliselt vaga, olles seest täis uhkust ja isekust – toimib inimese südames täpselt samamoodi. Piisab vaid väikesest valest, väikesest kadedusest või eneseõigustusest, ja see mürk levib läbi kogu vaimuliku olemuse, rikkudes kõik ilusa.

Kuid hapnemine iseenesest ei ole alati halb. Ja siin jõuame me hapukooreni.

Hapukoor on rammus, toitev ja aus. See tekib samuti bakterite elutegevuse, hapnemise tulemusena, mis muudab rõõsa koore paksuks ja säilivaks. Kuid hapukoor ei teeskle midagi, mida ta ei ole. See on elav toit, mis kosutab ja toidab.

See on pilt sellest, milline peaks olema meie vaimulik elu. Jumal ei taha, et meie süda kääriks uhkusest või salajastest pattudest nagu variseridel. Ta tahab meid muuta Püha Vaimu läbi seestpoolt väljapoole, et meie iseloom muutuks rammusaks, toitvaks ja teistele kosutavaks – täpselt nagu ehe ja puhas toit, milles pole midagi varjatut.

Ärgem toitkem end variseride silmakirjalikkusega, mis kergitab meid väliselt suureks, kuid jätab seest tühjaks. Olgem ehtsad, läbipaistvad ja toitvad oma ligimestele.

Palve

Kõigeväeline Jumal, me täname Sind igapäevase leiva, ausalt hapu hapukoore ja kõige eest, mis kosutab meie ihu. Kuid veelgi enam palume me täna Sinu valgust oma südametesse. Puhasta meid variseride haputaignast – igasugusest uhkusest, silmakirjalikkusest ja soovist näida paremana, kui me tegelikult oleme. Loo meis puhas süda. Lase oma Pühal Vaimul teha meie sees elumuutvat tööd, et me võiksime olla ausad, siirad ja kosutavad kõigile neile, keda me igapäevaselt kohtame. Jeesuse, meie eluleiva nimel, aamen.

Õnnistus

Issand õnnistagu sind ja hoidku sind! Issand lasku oma pale paista sinu peale ja olgu sulle armuline! Issand tõstku oma pale sinu üle ja andku sulle oma rahu! Mine rahuga ja teeni Issandat rõõmuga! Aamen.

Piiblikohad haputaignast ja leivast

Siin on asjakohased kirjakohad, mis süvendavad jutluses käsitletud teemasid – nii variseride haputaigna hoiatust, patu levimise olemust kui ka leiva ja vaimuliku puhtuse tähendust.

• Matteuse 16:6 ja 16:11–12

  „Jeesus ütles neile: „Vaadake ette ja hoiduge variseride ja saduseride haputaigna eest!” [...] Siis nad mõistsid, et ta ei käskinud hoiduda leiva haputaigna, vaid variseride ja saduseride õpetuse eest.“ See kirjakoht näitab, kuidas jüngrid ajasid alguses segamini füüsilise toidu (leivataigna) ja vaimuliku mõju. Jeesus selgitab selgelt, et Tema mainitud "haputainas" sümboliseerib valeõpetust ja ohtlikku vaimset hoiakut.

• 1. Korintlastele 5:6–8

     „Teie kiitlemine ei ole hea. Eks te tea, et pisut haputaigent teeb hapuks kogu taigna? Puhastage end vanast haputaignast, et te oleksite uus taigen, nõnda nagu te oletegi hapnemata; sest ka meie paasatalleke Kristus on tapetud. Pidagem siis pühi mitte vana haputaignaga ega kurjuse ja tigeduse haputaignaga, vaid puhtuse ja tõe hapnemata leivaga.“ Apostel Paulus kasutab haputaigna kujundit, et rääkida patu puhastamisest inimeste elus. Tõe ja puhtuse "hapnemata leib" on siin selgeks kontrastiks uhkusele ja kurjusele – rõhutades vajadust olla läbipaistev ja ehe.

• Galaatlastele 5:9

  „Pisut haputaigent teeb hapuks kogu taigna.“ Lühike ja tabav meeldetuletus selle kohta, kuidas isegi väike vaimne kompromiss, kadedus või uhkus võib mõjutada tervet inimese elu, toimides vaikselt, kuid muutes kogu olemust.

• Johannese 6:35

  „Jeesus ütles neile: „Mina olen eluleib. Kes minu juurde tuleb, see ei nälgi iialgi, ja kes minusse usub, see ei janune enam iialgi.”“ See kirjakoht toob fookuse tagasi igapäevase toidu ja vaimuliku toidu paralleelile. Nii nagu lihtne odra- või nisuleib toitis füüsilist keha, on Kristus see tõeline toit, mis ei kanna endas varjatud eesmärke, vaid annab elu.